Riigikaitse

Riiki kaitsevad Eesti kodanikud üldise põhiseadusliku kohustuse alusel. Riigikaitse ei tähenda vaid sõjategevuses osalemist. Peamised kohustused kaitseväeteenistuse kõrval on riigikaitseliste sundkoormiste seaduse alusel pandud töö- ja veokohustus. Kaitseväeteenistuskohustus hõlmab väljaõppekohustuse ning kohustuse asuda sõjaseisukorra ajal mobilisatsioonikava alusel kaitseväeteenistusse sõjapidamiseks.

Veendumustest sõltumata on kõik Eesti kodanikud kohustatud kaitsma riigi iseseisvust. Kaitseväeteenistuse alternatiiviks loodud asendusteenistus on võimalus mitte tegutseda teiste inimeste tapmisele kaasa aitaval viisil. Võimalik on näiteks asendusteenistujaid kasutada sõja korral tagalas ning rahuajal anda vastav väljaõpe. Kaitseväe- ja asendusteenistuse korra sätestavad kaitseväeteenistuse seadus, kaitseväe distsiplinaarseadus ning Kaitseliidu osas Kaitseliidu seadus.

Kaitsevägi 

Kaitsevägi on rahuaja riigikaitse seaduse alusel Vabariigi Valitsuse alluvuses ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas olev sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutus.

 

Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorgan.

 

Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja. Kaitseväe ülemjuhataja nimetatakse ametisse vaid sõjaseisukorra ajaks. Kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.

Riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President. Vabariigi Presidendi juures on nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded on sätestatud rahuaja riigikaitse seaduses ja sõjaaja riigikaitse seaduses.

Riigikaitse igapäevane juhtimine toimub Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi kaudu, mille valitsemisalasse Kaitsevägi ja Kaitseliit kuuluvad.

Peamine allikas: Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (Tallinn 2002)