Välissuhted ja välislepingud

Välissuhtlemine

Eesti suhtlemist teiste rahvusvahelise õiguse subjektiga nimetatakse välissuhtlemiseks. Välissuhtlemine võib toimuda nii Eesti osalemisena rahvusvahelises õigusloomes kui ka igapäevase operatiivse tegevusena riikidevaheliste suhete korraldamisel läbirääkimiste ja kirjavahetuse teel.

Välissuhtlemise korraldamist reguleerivateks eriseadusteks on:

välissuhtlemisseadus, mis käsitleb välissuhtlemise korda, siseriiklike välissuhtlemise organite pädevust, välisesinduste ülesandeid ja juhtimist, välislepingute sõlmimist, jõustamist, täitmist ja denonsseerimist;
välisteenistuse seadus, mis käsitleb riigiteenistust diplomaatilisel ametikohal välisesindustes, nende koosseisude ametiastmeid, diplomaatilisi au- ja teenistusastmeid, välisteenistusse võtmise nõudeid ja korda, diplomaadi õigusi, kohustusi ja sotsiaalseid tagatisi;
konsulaarseadus, mis käsitleb konsulaarasutuste tegevust välismaal;
rahvusvahelise sanktsiooni seadus, mis reguleerib rahvusvahelise sanktsiooni siseriiklikku rakendamist;
rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus, mis käsitleb Eesti Vabariigi kaitseväe kasutamist välismaal ja välisriigi relvajõudude ajutise viibimise võimaldamist Eesti Vabariigi territooriumil.

Välissuhtlemist korraldavad välissuhtlemise organid - Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, Välisministeerium ja muud ministeeriumid oma valitsemisala piirides.

Välissuhtlemist reguleerivad ka rahvusvahelise õiguse põhimõtted ja normid. Vastavad rahvusvahelise õiguse normid muutuvad Eesti õigussüsteemi normideks rahvusvahelise lepingutega ühinemise või nende ratifitseerimise teel.

Välislepingud

Välislepinguid sõlmib Vabariigi Valitsus ja esitab ratifitseerimist nõudvad lepingud Riigikogule. Ratifitseerimine tähendab rahvusvahelist akti, mille vahendusel riik väljendab oma nõusolekut selle kohta, et leping on talle kohustuslik. Ratifitseerimine ei saa olla tingimuslik, ega ole kohustuslik. Siiski loetakse heaks tavaks, et riigid peaksid hoiduma alla kirjutamast lepingutele, mida nad ei kavatse ratifitseerida.

Rahvusvahelise lepingu denonsseerimine tähendab rahvusvahelise lepingu ülesütlemist, tühistamist või sellest väljumist. Selle aktiga vabastab riik ennast rahvusvahelisest lepingust tulenevatest kohustustest.

Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepingud:

mis muudavad riigipiire;
mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastvõtmist, muutmist või tühistamist;
mille kohaselt Eesti Vabariik ühineb rahvusvaheliste organisatsioonide või liitudega;
millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi;
milles ratifitseerimine on ette nähtud.

Riigikogu ratifitseerib lepinguid seadusega ning ratifitseerimise seadus avaldatakse Riigi Teatajas. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus. Riigipiiri mõiste, riigipiiri asukoha määramise ja tähistamise ning piirimärkide hooldamise korra ja piirirežiimi sätestab riigipiiri seadus.

Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Välisleping võib olla vastuolus sama küsimust reguleeriva Eesti õigusaktiga ning sel juhul juhindutakse välislepingust.

Peamine allikas: Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (Tallinn 2002)

Viimati muudetud:

29.07.2008 16:11