Sooline võrdõiguslikkus

Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist Eestis jälgib soolise võrdõiguslikkuse volinik.

Eesti Vabariik ühines ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooniga 26. septembril 1991. Konventsiooni eesmärk on tagada võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse põhimõtte austamine ning naiste ja meeste võrdne osalemine oma riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus. Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette abielupoolte võrdõiguslikkuse (paragrahv 27). Euroopa sotsiaalharta, millega Eesti on ühinenud, sätestab mees- ja naistöötajate õiguse saada võrdse töö eest võrdset tasu.

Kuigi tavaliselt peetakse töö- ja pereelu ühitamist töötaja eraasjaks või perekonna siseasjaks, on tegemist hoopis laiemat käsitlemist vajavate probleemidega. Lahendusi töö- ja pereelu ühitamiseks tuleks otsida kolmel tasandil:

1. Riigi- ja omavalitsuse tasand, s.o. seadusandlus, laste päevahoolduse ja vanurite hoolduse korraldamine, nooremas koolieas laste järelevalve ja huviringid, teenindusasutuste lahtioleku ajad.
2. Organisatsioonitasand, s.o. kõik konkreetse töökoha või asutusega seonduv. Näiteks töölepingu vorm, tööaeg ja puhkuse aeg, võimalus vajadusel vabu päevi võtta või ajutiselt kodus töötada.
3. Perekonnatasand, s.o. koduste kohustuste ja kodutööde jaotamine pereliikmete vahel.