Surma registreerimine ja matused

Lähedaste surm on raske sündmus, mis leinajas võib tekitada ajutist peataolekut ja abitust. Enim vajavad inimesed tuge ja abi, kuidas käituda. Leinajal endal tuleb muretseda surmatunnistus ja valmis vaadata hauaplats, ülejäänu eest kannab soovi korral hoolt juba matusebüroo.
Surm tuleb registreerida kolme päeva jooksul.

Kes saab surma registreerida?

abikaasa
sugulane
hõimlane
lahkunuga koos elanud isik

Surma registreerivad perekonnaseisuasutused:

maakonnakeskuses maavalitsus
kohalikus omavalitsuses valla- või linnavalitsus
Tallinnas Harju Maavalitsus või Tallinna Perekonnaseisuamet

Surma registreerimiseks esitatakse:

arstlik surmatõend või kohtuotsus surma fakti tuvastamise või surnuks tunnistamise kohta
surnu isikut tõendav dokument

Surma registreerimisel koostatakse surmaakt ja väljastatakse surmatunnistus.

Välisriigis registreeritud surma kandmiseks rahvastikuregistrisse esitatakse tõlgitud ja legaliseeritud või tunnistusega (apostille) kinnitatud dokumendid perekonnaseisuasutusele.

Surmaakti alusel väljastatakse surmatunnistus.

1. juulist 2009.a. eraisikutele enam matusetoetust ei maksta.

Matused

Inimese viimasele teekonnale saatmine võib toimuda mitmel erineval moel. Sõltuvalt inimese tõekspidamistest ja lähtudes kadunu soovidest võib valida kahe põhilise matmisviisi vahel:

Kirstumatus
Tuhastamismatus

Matused jagunevad kaheks: usutavade kohased ja ilmalikud matused.
Usutavade kohane matusetalitus võib toimuda nii pühakojas, kabelis kui haual. Sama kehtib ka tuhastamismatuse puhul.
Ilmalike matuste erinevus usutavade kohasest seisneb vaid selles, et matusetalitust ei vii läbi vaimulik.
Eestis on seni olnud eelistatumad usutavadekohased hauamatused. Samas on viimastel aastatel kasvanud oluliselt ka urnimatuste arv. Seda on ühelt poolt mõjutanud matmiskohtade vähesuse probleem kalmistutel, teiselt poolt lahkunu oma soov saada tuhastatuks.

Viimati muudetud:

30.06.2009 16:19