Inimõiguste kaitse

Inimõiguste kaitse tugineb rahvusvahelisele ja siseriiklikule õigusele ning inimeste teadlikkusele oma õigustest ja nende kaitsest. Ühinemisel rahvusvaheliste inimõiguslepingutega on Eesti riik võtnud kohustuse tagada oma territooriumil igaühele lepingute kohased õigused ja vabadused.

Rahvusvahelised dokumendid

Rahvusvaheliste inimõigusnormide täitmise mehhanismid kohalduvad Eestis vastavalt ühinemisele rahvusvaheliste lepingutega. Kõige olulisemad inimõigusalased rahvusvahelised dokumendid on:

  • inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud ÜRO Peaassambleel 10. detsembril 1948)
  • kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassambleel 16. novembril 1966)
  • majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassambleel 16. novembril 1966)
  • Euroopa inimõiguste konventsioon (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, vastu võetud Euroopa Nõukogus 4. oktoobril 1950)
  • Euroopa sotsiaalharta (vastu võetud Euroopa Nõukogus 18. oktoobril 1961).

Inimõiguste kaitse ÜROs

ÜROs on loodud erinevad võimalused inimõiguste kaitseks, need on nii põhikirjal kui ka lepingutel põhinevad. 2006. aastal asutati ÜRO Peaassamblee otsusega ÜRO Inimõiguste Nõukogu, mis on valitsustevaheline organ, mille ülesanne on kaitsta ja edendada inimõigusi kogu maailmas ning käsitleda inimõiguste rikkumisi.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu koosneb 47 liikmesriigist, kes valitakse salajasel hääletusel ÜRO Peaassambleel New Yorgis. Eesti valiti 12. novembril 2012 inimõiguste nõukogu liikmeks aastail 2013–2015. Eesti esitas oma kandideerimise raames rahvusvahelised lubadused ja prioriteedid inimõiguste vallas.

ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet on ÜROs inimõiguste valdkonna koordineerija teabe osas.

Inimõiguste kaitse Euroopas

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni II osa käsitleb Euroopa Inimõiguste Kohut. Üldteabe Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördujale leiab välisministeeriumi kodulehelt.

ELi põhiõiguste harta artikkel 43 sätestab, et igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana. ELi põhiõiguste harta 44 sätestab, et igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole.

Kõige tuntum võimalus riikidel ja üksikisikutel oma õigusi kaitsta on esitada avaldus Inimõiguste Komiteele, kes vaatab läbi kaebusi kooskõlas kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga.

Rahvusvahelise kriminaalkohtu Rooma statuut sätestab rahvusvahelise kriminaalkohtu loomise asukohaga Haagis. Statuudi artikkel 1 sätestab, et kohus on alaline institutsioon, kellel on õigus statuudis viidatud üliraskete rahvusvaheliste kuritegude eest vastutavate isikute suhtes teostada oma jurisdiktsiooni, ning ta täiendab riiklikke kriminaaljurisdiktsioone.

Oma õiguste kaitseks on võimalik peale kohtu pöörduda veel õiguskantsleri või võrdõigusvoliniku poole. Töövaidlus on töösuhte poolte – töötaja ja tööandja – vahel töösuhete õigusakti, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel tekkinud lahkarvamus, mida ei ole olnud võimalik lahendada kokkuleppe teel. Töövaidluse lahendamiseks võib pöörduda töövaidluskomisjoni poole või kohtusse.

Eestis tegutseb arvukalt organisatsioone, kes tegelevad erinevates valdkondades inimõiguste kaitse ja teavitamisega. Lähemat teavet saab Inimõiguste Instituudist.

Viimati muudetud: 21-04-2017 00:00 | Teksti koostas: Inimõiguste Instituut, välisministeerium