Vee kasutamine ja kaitse

Vee ja veekogu kasutamine toimub avaliku kasutamisena või erikasutusena.

  • Veekogu avalik kasutamine on näiteks veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl mootorsõidukita liikumine, kalastamine (peab jälgima kalapüügiseadust). Üldjuhul on veekogu avalik kasutamine tasuta.
  • Vee erikasutuse korral on vajalik vee erikasutusluba. Luba on vaja näiteks pinnaveekogust vee või jää võtmisel enam kui 30 m3 ööpäevas, põhjavee võtmisel enam kui 5 m3 ööpäevas, heitvee või saasteainete loodusesse juhtimisel, veekogu paisutamisel enam kui üks meeter ja muudel veekeskkonda oluliselt mõjutavate tegevuste korral.

Vee erikasutusluba saab taotleda keskkonnaametist.

Erikasutusloaga vee võtmisel või saasteainete heitmisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse tuleb tasuda keskkonna kasutamise eest keskkonnatasu, mis jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Keskkonnatasudega seonduvat reguleerib keskkonnatasude seadus.

Veekaitse peamine eesmärk on tagada vee säästev kasutamine ja vee hea seisund. Seadusega piiratakse vee kaitsmiseks erinevates tegevusvaldkondades paljusid tegevusi. Näiteks on keelatud veekogude risustamine, reovesi tuleb enne veekogusse juhtimist puhastada, veekogude läheduses ei tohi kasutada väetisi ja taimekaitsevahendeid, sõnnikut ei tohi laotada lumele või külmunud pinnasele, põllumajanduses piiratakse väetiste kasutamist jmt. Need piirangud on toodud veeseaduses.

Veekogude läheduses liikumine

Kõikidele avalikele või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudele peab olema ligipääs ning kallasrada avatud kuni nelja meetri laiuselt veekogu piirist. Kallasraja laius laevatatavatel veekogudel ulatub kümne meetrini. Teatud juhtudel võib kallasrada ka mitte olla, nagu sadamas, õiguspäraselt rajatud vanadel ehitistel, kalakasvatusehitistel jne. Kallasrajal võib liikumist tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu on loomade karjatamine või maa kuivendamine. Kallasraja tõkestamisel peab olema tagatud tõkkest üle- või läbipääs kallasrada mööda liikumiseks. Kallasraja võib sulgeda ülekaaluka avaliku või era huvi korral. Kallasraja sulgemine otsustatakse üldplaneeringuga.

Avalikud veekogud kuuluvad riigile. Need on meri, Peipsi ja Pihkva järve Eestis paiknevad osad, Võrtsjärv, Mullutu laht, Suurlaht, Emajõgi, Narva jõgi, Nasva jõgi, Väike Emajõgi Võrtsjärvest Jõgeveste sillani, Kasari jõgi suudmest kuni Vigala jõe suudmeni. Ülejäänud veekogud võivad olla eraomandis. Samuti on valitsus kehtestanud korraldusega veekogud, mis on avalikult kasutatavad.

Veesõiduki kasutamine

Avaliku ja avalikult kasutatava veekogu kasutamine veesõidukitega liiklemiseks on lubatud, kui seda seaduse või muu õigusaktiga ei piirata. Kui eraomandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel veesõidukiga liigelda ainult omaniku loal. Tuleb jälgida, kas veekogu ei ole mõne kaitseala piires, ning tuleb arvestada nõuetega, mis võivad keelata veesõidukite liikumise või seda piirata.

Veesõidukiga sõitja ei tohi rikkuda kaasliiklejate, teiste veekogu ja vee kasutajate õigusi ning peab vältima vee-elustiku kahjustamist. Supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal veesõidukitega liigelda ei tohi.

Suplemine

Enne randaminekut uurige, millised on avalikud supluskohad, sest nende kohta on olemas veekvaliteedi andmed ja need on hooldatudja korrastatud ning neid kontrollitakse. Osas mitteametlikes kohtades võetakse samuti veeproove, kuid nende kohti ei kontrollita. Terviseameti kodulehel näeb ülevaadet avalikest supluskohtadest. Ametlikes supluskohtades on supluskoha omanik kohustatud tagama supelranna/supluskoha heakorra ning tegema pidevalt veeanalüüse. Supluskohti kontrollib terviseamet.

Joogivesi

Eesti elanikkond on joogiveega hästi varustatud. Kõigis Eesti linnades ja paljudes väikeasulates on joogiveega varustamiseks ühisveevärk. Joogivett saadakse looduslikest veekogudest ja põhjaveest. Tallinnas ja Narvas saadakse joogivesi peamiselt pinnaveest, mujal Eestis põhjaveest. Joogivee kvaliteedi tagamiseks ja joogiveeallikate kaitseks on veevõtukohtade ümber moodustatud veehaarde sanitaarkaitsealad. Sanitaarkaitsealadel on piiratud tegevusi, et vältida reostuse tekkimise ohtu. Ühisveevärgi joogivee kvaliteedi jälgimist korraldab terviseamet.

Vee seisundi hindamine

Looduses olev vesi (jõed, järved, merevesi, põhjavesi) peab olema looduslikult puhas ja inimtegevusest rikkumata. Selle tagamiseks hinnatakse vete olukorda igal aastal rohkem kui 750 veekogus, veekogu osas ja põhjavees. Hinnangute tulemusi ajakohastatakse ning need avaldatakse igal aastal keskkonnaagentuuri veebilehel.

Veekvaliteedi uuringuid teevad laborid. Veeseisundi hindamise, reostuse kindlakstegemise ning keskkonnaloa taotlusmaterjalide kontrollimise eesmärgil proove tegev veeproovivõtja peab olema atesteeritud. Reeglina tuleb labori töötaja ise kohapeale proove võtma. Kõik veeuuringuid tegevad laborid peavad olema akrediteeritud, et tulemused oleks usaldusväärsed.

Laborite akrediteerimist ja veeproovivõtjate atesteerimist korraldab keskkonnaministeerium.

Teksti koostas: keskkonnaministeerium