Väärtegu

Karistusseadustik sätestab, et süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuritegu kahjustab ohvri õigushüve, samas kui väärtegu kujutab endast pisemate rikkumiste menetlemist. Kuriteo menetlemisõigus on vaid kohtul, kuid väärteo menetlemise õigus on nii kohtuvälisel menetlejal (nt politsei, maksu- ja tolliamet, keskkonnainspektsioon, maa- või linnavalitsus jne) kui kohtul. Kohtusse saab ka kohtuvälise menetleja otsuse peale edasi kaevata, samas kohtuvälise menetleja tegevuse peale saab kaebuse esitada vastava asutuse juhile.

Tüüpilisteks väärtegudeks on mitmesugused korrarikkumised (nt liikluseeskirja rikkumine, tuleohu tekitamine looduses, avaliku korra rikkumine), maksude ja tollidega seotud rikkumised (nt maksukohustuse varjamine, ümbrikupalga maksmine, sigarettide ebaseaduslik toimetamine/kaubitsemine), keskkonnaga seotud rikkumised (nt jäätmete ebaseaduslik ladestamine, keskkonnareostus jne).

Karistus väärteo eest

Väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Rahatrahvi määramise õigus on nii kohtuvälisel menetlejal kui ka kohtul.

Rahatrahvi suurus on 3 kuni 300 trahviühikut (üks trahviühik on 4 eurot), seega saab määrata füüsilise isikule rahatrahve vahemikus 12 – 1200 eurot. Juriidilisele isikule määratav rahatrahvi määr on 32 – 32 000 eurot.

Aresti ehk lühiajalise vabadusekaotuse määramise õigus on vaid kohtul. Kohtuvälisel menetlejal seda õigust pole, küll on tal aga õigus valida, kas määrata ise väärteo eest rahatrahv või taotleda kohtult süüdlasele aresti kohaldamist. Aresti alammäär on üks päev ning ülemmäär 30 päeva.

Juhtimisõiguse äravõtmine on liiklusalaste süütegude eest kohaldatav põhi- või lisakaristus, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. Selle karistuse määramise õigus on nii kohtul kui ka kohtuvälisel menetlejal.

Kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui kuriteokoosseisule, karistatakse isikut vaid kuriteo eest. Kuid kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, saab isikut karistada väärteo eest. Erinevalt kuritegudest ei ole väärteole kaasaaitamine või kihutamine karistatav. Vastasel juhul saaks süüdi mõista isiku, kes mõjutas autojuhti punase tule alt läbi või kiiremini sõitma. Väärteo puhul on karistatav üksnes selle täideviimine.

Karistusseadustik annab aluse kõigi süütegude karistamiseks. Kõik kuriteod on sätestatud karistusseadustikus, kuid väärteod võivad olla sätestatud ka teistes seadustes (näiteks liiklusseadus, tolliseadus). Väärteokoosseisud on jagatud nii, et kõik teod, mille karistatavus tuleneb kindlat valdkonda reguleerivast seadusest (nt liiklusseadus), reguleeritakse vastava seaduse lõpus (seega liiklusseaduse lõpus). On mõistlikum, et kõiki eriregulatsioone ei koondata ühte seadusesse, kuna vastasel juhul peaks baasseadust pidevalt muutma ja täiendama. Sõltumata sellest, millises „madalama astme“ seadusest väärteo koosseis pärit on, toimib karistusseadustik siiski kõikide väärtegude karistamise alusena. „Madalama astme“ seadused on põhimõtteliselt karistusseadustiku laiali paigutatud eriosad. Väärtegude kohtuvälist ning kohtulikku menetlust reguleerib väärteomenetluse seadustik.

Kuhu kaevata võimaliku väärteo kohta

Väärteomenetluse seadustikus on toodud loetelu väärtegude kohtuvälistest menetlejatest, kelleks on politsei- ja piirivalveamet, keskkriminaalpolitsei, julgestuspolitsei, kaitsepolitsei, valla- või linnavalitsus, veeteede amet, maksu- ja tolliamet, päästeamet, keskkonnainspektsioon, sise- ja justiitsministeerium.

Nende asutuste ametnikel on õigus karistada isikuid rahatrahviga väärteo eest, seega tuleks neile edastada info toimunud või toimepandavate väärtegude kohta.

Kaebuse esitamisel tuleks lähtuda sellest, kelle töövaldkonda võiks ühe või teise rikkumisega tegelemine kuuluda. Näiteks avaliku korra rikkumisest (teismelised lärmavad öö läbi maja ees) tuleks teavitada politseid, mitte aga maa- või linnavalitsust, kuigi seaduses on öeldud, et mõlemad institutsioonid vastutavad avaliku korra tagamise eest. Samas näiteks ümbrikupalga maksmise või salasigarettidega kaubitsemise kahtlustest tuleks teavitada maksu- ja tolliametit (24 h tasuta telefon 800 4444, vihje@emta.ee).

Üldkorrakaitsega seotud rikkumiste puhul pöörduge politseisse.

Seadus sätestab, et paljude väärtegude kohtuväliseks menetlejateks on politseiasutused. Koos politseiga võivad vastutavad olla maa- või linnavalitsus, päästeamet, keskkonnainspektsioon, justiitsministeerium. Seega üldjuhul on politsei esimene ametkond, keda väärteost (näiteks lärmavad naabrid) teavitada. Liiklusõnnetuse korral helistage hädaabinumbril 112. Liiklusohtlikest olukordadest teada andmiseks tuleks helistada politsei kliendiinfo telefonile 612 3000.

Alati tuleks kaaluda, kas hädaabinumbrile helistamine on vajalik, kas probleemi ei saaks iseseisvalt lahendada – ehk mõistaksid naabrid teie olukorda ka politsei sekkumiseta ning lõpetaksid teie häirimise. Samuti tuleks kaaluda näiteks korteriühistu esimehe teavitamist probleemist, selle asemel et iga kord politsei välja kutsuda. Tõsi on aga see, et ei teil endal ega korteriühistul ei ole võimu korratuid naabreid rahurikkumise eest karistusega mõjutada.

Hädaabinumbril 112 tuleks helistada ka näiteks metsapõlengu korral. Samuti saab hädaabinumbrilt teavet, mida ise esmalt tegema peab või millise teise asutuse poole tuleks pöörduda.

Riigiportaal eesti.ee ei jaga õigusabi, igapäevaelu õigusküsimustele aitab vastuseid leida õigusportaal Jurist Aitab.

Viimati muudetud: 20-01-2016 00:00 | Teksti koostas: politsei- ja piirivalveamet, maksu- ja tolliamet, justiitsministeerium