Õigusharud

Õigusharudes eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust. Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.

Eraõiguseks nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel (õiguslikult võrdses situatsioonis olevaid õigussubjekte. Näiteks õigussuhe ostja ja müüja vahel, kus mõlemal poolel on omad õigused ja kohustused). Eraõiguse alla kuuluvad tsiviilõigus, äriõigus, rahvusvaheline eraõigus ja ka intellektuaalne omand (näiteks autoriõigus, patendiõigus).

Avaliku õiguse moodustavad aga need normid, kus üheks pooleks on riik, kes õigussuhtes osaleb jõupositsioonilt – teostades oma võimu. Avaliku õiguse all mõistetakse ka põhimõtteid, mille alusel on korraldatud riigi ülesehitus ning riigi suhted kodanikega. Avaliku õiguse alla kuuluvad peale riigiõiguse veel haldus-, finants-, kriminaal- ja protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus.

Riigiõigus

Õigusharude iseloomustamist alustatakse traditsiooniliselt riigiõigusest, mis on teistele õigusharudele aluseks, baasiks. Riigiõigus reguleerib üldistatult kõiki riiki ja õigust käsitlevaid õigussuhteid (võimude lahusus, riigi põhitunnused, seadusandlus). Riigiõigus reguleerib riikliku korralduse vormi ning territooriumi haldusjaotust; kõrgeima riigivõimu kandja staatust ja rolli, inimõiguseid; riigi süsteemi primaarsed elemendid (näiteks parlament), nende funktsiooni, juriidilist laadi, struktuuri, pädevust ning moodustamise aluseid ja korda (näiteks valimiste korda), samuti seoseid riigi süsteemi teiste elementidega (näiteks kohaliku omavalitsusega).

Kõrgeima õigusjõu tõttu kuuluvad riigiõiguse alla ka kõik konstitutsioonilised õigusnormid. Seega kuuluvad riigiõiguse alla põhiseadusega reguleeritud põhimõtted, mis on kohustuslikud kõigile ja igaühele. Riigiõiguslikeks normideks on ka kõik need õigusnormid, millega reguleeritakse kõrgemate riigiametnike ametisse määramist või valimist. Riigiõiguse järgi toimub ka õigusloome ning õiguse realiseerimine. Riigiõiguslike normide hulk ja iseloom erinevad riigiti ja sõltuvad suuresti riigi valitsemise vormist.

Tsiviilõigus

Tsiviilõigus on eraõiguse kõige mahukam osa. Eesti tsiviilõiguse süsteem on üles ehitatud Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid jaotatakse viide ossa: tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus. Pandektide süsteem ise pärineb Vana-Rooma õigusest.

Tsiviilõiguse üldosa (tsiviilseadustiku üldosa seadus) reguleerib tsiviilõiguse üldpõhimõtteid. Tsiviilõiguse üldosa on kohaldatav perekonna-, pärimis-, võla-, asjaõigusseaduse ja äriseadustiku üldosana. Tsiviilseadustiku üldosa seadusega on reguleeritud isikud (juriidilised ja füüsilised isikud), esemed, tehingud, esindus, tähtajad ja tähtpäevad, tsiviilõiguste teostamine ja kaitse.

Perekonnaõigusega (perekonnaseadus) reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud suhteid (näiteks abielu sõlmimine, abikaasade vastastikused kohustused, kohustused laste suhtes jt).

Pärimisõiguse (pärimisseadus) alla käivad kõik suhted, mis seotud pärimisega, pärijate ja pärandajatega.

Võlaõigus (võlaõigusseadus) koosneb üldosast ja eriosast ja reguleerib kõike seda, mis seondub võlasuhtega, millest tuleb ühe isiku kohustus (võlgnik), teha teise isiku (võlausaldaja) kasuks mingi tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Alles jõustunud võlaõigusseadus reguleerib ka lepinguväliseid suhteid (näiteks tasu avalik lubamine).

Asjaõigus (asjaõigusseadus), mille reguleerimisobjektiks on asjaõigused, nende sisu, tekkimine ja lõppemine.

Haldusõigus

Haldusõigus reguleerib ametivõimude tegevust, nende moodustamise korda, volitusi, suhteid kodanikega, vastutust haldusõiguse rikkumise eest jms. Haldusasjad kuuluvad lahendamisele halduskorras ning halduskohtus. Kaebused ja protestid, mis on esitatud avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korralduse, käskkirja, otsuse, ettekirjutuse või õigusakti peale, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks, kuuluvad lahendamisele halduskohtus. Haldusasja võib algatada ka avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevuse, tegevusetuse või viivituse suhtes avalik-õiguslikes suhetes (nt politsei tegevusetus teatud olukorras).

Karistusõigus

Karistusõigus määrab, millised teod on käsitletavad süütegudena ja milliseid karistusi nende eest määratakse ehk karistusõigus määrab kindlaks nende ühiskondlike suhete ringi, mis on riigi kaitse all ja mille rikkumine toob kaasa karistuse. Alates 1. septembrist 2002 kehtib Eestis ühtne karistusõigus karistusseadustiku näol. Karistusseadustik jaguneb üld- ja eriosaks.

Karistusseadustiku üldosa annab teo karistatavuse alused üldiselt ning jaguneb kolmeks põhiosaks: õpetus karistusseadusest, õpetus kuriteost ja õpetus karistusest. Üldosa koosneb seitsmest peatükist. Esimene peatükk käsitleb üldsätteid, teine peatükk süütegu ja peatükid kolmest seitsmeni karistusega seonduvat.

Eriosa annab konkreetsete karistatavate tegude kirjeldused ning karitused nende eest. Eriosa määratleb süüteokoosseisud (karistusseadustiku § 12 lg 1 süüteokoosseis on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus).

Protsessiõigus

Protsessiõiguse ehk menetlusõigusega määratakse kindlaks kohtupidamise kord. Protsessiõigus tagab õigusliku julgeoleku ja välistab kohtuliku omavoli. Menetlusõiguse normid on üldjuhul üpriski keerulised ja neid tuleb väga hoolikalt järgida, et kaitsta õigusemõistmist kohtu omavoli eest, aga samuti hoolitseda, et kohtuvaidluse üks osalistest ei saaks protsessis ebaausat eelist teise suhtes. Protsessinormide oluline rikkumine võib kaasa tuua näiteks kohtuotsuse tühistamise.

Kriminaalprotsessi õigus on seotud karistusõigusega. Kriminaalprotsessiõigus reguleerib juurdlus- ja uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust menetluse teostamisel kriminaalasjades. Kriminaalprotsessi eesmärgiks on, et süütegude toimepanijad saaksid kohase karistuse ning et ühtki süütut ei mõistetaks süüdi.

Tsiviilprotsessiõigus on seotud tsiviilõiguse ja selle allharudega. Tsiviilkohtumenetlusega reguleeritakse tsiviilasjade lahendamise korda, kohtu ja protsessiosaliste tegevust, mis on vajalik kodanike õiguse kaitsmisel. Tsiviilprotsessiõiguse normid määravad ära kohtuorganite õigused ja kohustused ning reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus, samuti notariaalorganite ja arbitraaziorganite (majanduskohtud, kus lahendatakse vaid majandusvaidlusi) tegevust.

Riigiportaal eesti.ee ei jaga õigusabi, igapäevaelu õigusküsimustele aitab vastuseid leida õigusportaal Jurist Aitab.

Teksti koostas: Justiitsministeerium