Pärimine

Pärida on võimalik pärimislepingu, testamendi või seaduse järgi.

  • Seaduse järgi päritakse, kui puudub kehtiv testament või pärimisleping.
  • Testamendi järgi päritakse, kui pärandaja on teinud testamendi.
  • Pärimislepingu järgi päritakse, kui pärandaja on sõlminud pärimislepingu.

Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.

Pärandaja surma korral läheb pärand pärijatele, kellel on õigus oma pärimisõigusest loobuda 3 kuu jooksul pärast pärandaja surma ning oma pärimisõigusest teadasaamist. Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda, kui pärimisseaduses ei ole sätestatud teisiti. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.

Pärimisõigus on pärandaja abikaasal ja sugulastel, kes olid elus pärandaja surma hetkel. Samuti saab pärijaks olla laps, kes sündis peale pärandaja surma, kuid oli pärandaja surma hetkeks juba eostatud. Alati, kui pärijaid on rohkem kui üks, on nad kaaspärijad. See tähendab, et pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt ja sellega ei saa ükski pool iseseisvalt ja ilma teiste nõusolekuta tehinguid teha. Pärandada saab ka juriidilisele isikule, mis eksisteeris pärandaja surma hetkel.

Pärimine seaduse järgi

Seaduse järgi on esimese järjekorra pärijad pärandaja lapsed. Lapsed pärivad võrdsetes osades. Teises järjekorras pärivad vanemad, nende puudumisel pärandaja vennad ja õed. Kolmandas järjekorras pärivad vanavanemad ja nende alanejad sugulased (esmalt tädid-onud).

Teise järjekorra pärijad pärivad siis, kui esimese järjekorra pärijaid (lapsi või lapselapsi) ei ole. Kolmanda järjekorra pärijatele läheb pärand, kui puuduvad ka teise järjekorra pärijad. Kui pärija sureb enne pärandajat, pärivad surnud inimese osa tema lapsed. Lapsendatud lastel on pärimisel samad õigused nagu bioloogilistel lastel.

Kui pärijaid ei ole, on seaduse järgi pärijaks kohalik omavalitsus (linn või vald). Kui pärandaja viimane elukoht oli välisriigis ning pärijaid ei ole, on pärijaks riik.

Abikaasa pärijana

Seadusejärgse pärimise korral on abikaasal õigus pärida koos pärandaja sugulastega. Tema pärandiosa suurus sõltub sellest, millise järjekorra pärijate kõrval ta pärib. Mida kaugema järjekorra pärijad on, seda suurem on abikaasa pärandiosa. Kui pärandaja vanemad on surnud ning pärandajal ei ole lapsi ega lapselapsi, õdesid ega vendi, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi.

Pärimisõiguse järgnevus Pärivad pärandaja: Abikaasa pärandiosa
Esimese järjekorra pärijad Lapsed Abikaasa pärib võrdses osas lastega, aga mitte vähem kui 1/4 pärandist
Teise järjekorra pärijad Vanemad Abikaasa pärib pool pärandist
Kolmanda järjekorra pärijad Vanavanemad Abikaasa pärib kõik, kolmanda järjekorra pärijad abikaasa kõrval ei päri

Kui pärandvara hulgas on abikaasade ühisvara, saab kaaslase surma üle elanud abikaasa nõuda pärimismenetluse käigus talle omandiõiguse alusel kuuluva osa eraldamist ühisvarast. Pärimisseaduse järgi on abikaasal õigus nõuda lisaks oma pärandiosale isikliku kasutusõiguse seadmist ühiseks koduks olnud kinnisasjale. Isiklikku kasutusõigust saab abikaasa nõuda eeldusel, et tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Näiteks kui abikaasa on koos teiste sugulastega pärija, kuid tema ja abikaasa ühine kodu ei võimalda selle kasutamist mitme isiku poolt. Kasutusõigus annaks aga ühise kodu kasutusõiguse ainuüksi abikaasale. Kasutusõiguse seadmise küsimustega tuleks kindlasti pöörduda notari poole.

Pärimine testamendi järgi

Testamendiga saab testaator (pärandaja) muuta seadusjärgsete pärijate ringi: jätta keegi pärijatest pärandist ilma või suurendada pärandiosi ja anda muid korraldusi. Kuni testaator on elus, ei anna testament pärijale õigusi ega kohustusi pärandiga seoses. Testamendis märgitud varaga on testaatoril õigus teha tehinguid.

Testamendiga ei saa pärandaja jätta pärandist ilma jätta oma vanemat, alanejaid sugulasi ega abikaasat siis, kui pärandajal on seaduse järgi kohustus teda ülal pidada. Näiteks kui abikaasa, laps või vanem on töövõimetu. Juhul kui testamendis on ülalpeetav sugulane või abikaasa pärandiosast ilma jäetud, on tal pärimisseaduse järgi õigus sundosa saamiseks.

Teha saab notariaalse või koduse testamendi. Notariaalne testament on notari koostatud testament või isiku enda koostatud, kuid notarile hoiule antud testament või abikaasade vastastikune testament (ühine avaldus, milles nad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijateks).

Notariaalse testamendi eelis on, et see on tähtajatu: teatud aja möödudes ei kao selle kehtivus, kuid soovi korral on võimalik seda tagasi võtta. Notari juures testamenti tehes selgitab notar selle õiguslikke tagajärgi ning aitab võimalikult selgelt ja täpselt kirja panna testamendi tegija tahte, et välistada hiljem tekkida võivaid vaidlusi. Notariaalse testamendi tegemisel tuleb maksta notaritasu.

Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või oma käega kirjutatud testament. Koduse testamendi puhul on oluline fikseerida testamendi tegemise kuupäev ja aasta, sest kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja pärandaja elab. Kui koduses testamendis pole märgitud selle tegemise kuupäeva ja aastat, on testament tühine. Juhul kui kodusele testamendile soovitakse anda notariaalse testamendiga võrdne jõud, võib esitada selle notarile tõestamiseks või anda notari juurde hoiule.

Mis on annak?

Testamendiga võib isikule määrata konkreetseid pärandi hulka kuuluvaid asju või hüvesid või vabastada pärija mõnest pärandi hulka kuuluvast kohustusest. Sellisel juhul on tegemist annakuga, mille täitmist saab annakusaaja pärijatelt nõuda. Pärija ning annakusaaja erinevad selle poolest, et annakusaaja saab ainult konkreetse hüve, aga pärijale lähevad üle pärandaja õigused ja kohustused.

Sundosa saamise õigus

Testamenti või pärimislepingut tehes tuleks arvestada võimaliku sundosa saamise õigusega. See kehtib ülalpidamiskohustuse korral, kui pärandaja alaneja sugulane, vanem või abikaasa on testamendi või pärimislepinguga pärandist ilma jäetud. Sundosa saamise tingimus on, et pärandist ilma jäetu on töövõimetu ning pärandajal oli kohustus teda ülal pidada ja abistada. Sundosa saamise õigus on ka siis, kui isikule pärandatud pärandiosa on väiksem kui sundosa.

Sundosa on rahaline nõue pärijate vastu - sundosa saaja võib nõuda pärijatelt rahalist hüvitamist. Sundosa rahaline suurus on pool selle vara väärtusest, mille isik oleks pärinud seaduse järgi pärimise korral.

Pärimine pärimislepingu järgi

Pärimisleping on kokkulepe:

  • millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks;
  • pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega seadusjärgne pärija loobub pärimisest.

Pärimislepingus võib teha ka muid korraldusi surma puhuks. Pärandaja eluajal ei ole pärijal õigusi pärandaja varale.

Pärimisleping sõlmitakse, seda muudetakse või see lõpetatakse notariaalselt tõestatud vormis. Pärimislepingut ei saa pärandaja iseseisvalt ühepoolselt muuta ning seetõttu on see väga siduv korraldus oma surma puhuks.

Pärandi vastuvõtmine ja pärandist loobumine

Pärandvara moodustavad kõik pärandaja õigused ja kohustused, mis lähevad pärijale alates pärandi avanemise hetkest.

Pärandi avanemisel, st pärandaja surma korral läheb pärand pärijatele, kellel on õigus sellest loobuda. Kui pärija kolme kuu jooksul pärast pärandaja surma ning oma pärimisõigusest teadasaamist pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

Pärandist loobumiseks tuleb pöörduda notari poole. Loobuda saab üksnes kogu pärandiosast, millele pärijal on õigus, mitte sobimatust osast. Kui pärimisest loobutakse, läheb pärandiosa sellele isikule, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.

Kui isik on pärandi vastu võtnud või pärandist loobunud, ei saa ta oma otsust enam muuta. Mõlema otsuse vormistamiseks tuleb pöörduda notari poole.

Pärimise vormistamine

Pärimise vormistamiseks tuleb pöörduda notari poole. Kuigi pärand läheb pärijale üle automaatselt, on pärimisõiguse tõendamiseks vaja pärimistunnistust. Pärimistunnistuse saamiseks tuleb esitada notarile avaldus pärimismenetluse algatamise kohta. Pärimistunnistuse väljastab notar pärast seda, kui ta on kindlaks teinud kogu pärijate ringi ning pärijate pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud.

Pärimismenetluse algatamise õigus on pärijal, pärija võlausaldajatel ning teistel, kellel on pärandvarale õigusi. Pärimismenetlus lõpeb, kui notar on väljastanud pärimistunnistuse.

Pärandi inventuur

Kui pärija on pärandi vastu võtnud, on tal võimalik esitada pärandi inventuuri nõue. See tähendab, et kohtutäitur koostab varade nimekirja. Inventuuri nõude saab notarile esitada ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui pärija sai teada (või oleks pidanud teada saama) asjaoludest, mis näitavad, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui pärija nõuab pärandvara inventuuri, võib ta kuni inventuuri tegemiseni keelduda pärandaja kohustuste täitmisest.

Pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik.

Kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ega ole tehtud pärandi inventuuri, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad oma vara arvelt. Kui inventuur on tehtud, tuleb kohustused täita kindlas järjekorras:

  1. esimeses järjekorras tasutakse pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud;
  2. teises järjekorras rahuldatakse üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuded ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded;
  3. kolmandas järjekorras täidetakse annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud.

Kui pärandvarast ei jätku kõigi punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, on pärandvara hooldaja või pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Sellisel juhul ei maksta kellelegi midagi pärandist välja. Seega saab pärija vabastada ennast pärandaja võlgade maksmisest enda vara arvelt, kui on tehtud inventuur, kõik toimingud on õiges järjekorras teostatud ja vara ebapiisavuse korral on kohtule esitatud pärandvara pankroti avaldus.

Pärandvara ühisus

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt - tekib pärandvara ühisus. See tähendab, et pärijad on kõikide esemete ühised omanikud ja esemeid saavad müüa nad kõik vaid ühiselt. Näiteks kinnistust ei saa ükski pärija müüa mingit osa, kinnistu saavad kõik müüa vaid koos. Samas on võimalik, et üks pärija loovutab oma vara saamise positsiooni ehk võõrandab oma osa pärandvara ühisusest. Sel juhul ei võõrandata konkreetset vara, vaid pärija annab teisele isikule üle õiguse saada osa pärandvarast. Ühisuse osa loovutanud pärijale jääb küll pärija tiitel, kuid pärandvara saamise õigust temal ei ole.

Alles siis, kui pärandvara ühisus on lõpetatud ning pärandvara hulka kuuluvad asjad, õigused ja kohustused jagatud, saab iga pärija talle kuuluva varaga iseseisvalt tehinguid teha. Tehing, millega kaaspärija omandab, võõrandab või pandib talle kuuluva osa pärandvara ühisusest või selle osast, peab olema notariaalselt tõestatud.

Kui kaaspärija müüb oma osa pärandvara ühisusest, on ülejäänud kaaspärijatel ostueesõigus. Ostueesõiguse teostamiseks tuleb müüjale esitada notariaalselt tõestatud avaldus kahe kuu jooksul pärast pärandvara ühisuse osa võõrandamisest teadasaamist.

Pärandvara ühisuse lõpetamine

Kui pärijad soovivad pärandvara ühisuse lõpetada ja pärandvara omavahel jagada, saab seda teha ainult kõigi pärandi vastu võtnud pärijate kokkuleppel. Ühisuse lõpetamiseks tuleb sõlmida pärandvara jagamise leping.

Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija tingimusel, et on teada kõik pärijad. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad ning õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Kui pärandvara hulka kuulub näiteks kinnistu, hooneühistu liikmesus või osaühingu osa, peab pärandvara jagamise leping olema notariaalselt tõestatud.

Viimati muudetud: 18-06-2017 00:00 | Teksti koostas: justiitsministeerium, Notarite Koda