Vee ja veekogu kasutamine toimub avaliku kasutamisena või erikasutusena.
- Veekogu avalik kasutamine on näiteks veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl mootorsõidukita liikumine, kalastamine (peab jälgima kalapüügiseadust). Üldjuhul on veekogu avalik kasutamine tasuta.
- Vee erikasutuse korral on vajalik vee erikasutusluba. Luba on vaja näiteks pinnaveekogust vee või jää võtmisel enam kui 30 m3 ööpäevas, põhjavee võtmisel enam kui 5 m3 ööpäevas, heitvee või saasteainete loodusesse juhtimisel, veekogu paisutamisel enam kui üks meeter ja muudel veekeskkonda oluliselt mõjutavate tegevuste korral.
Vee erikasutusluba saab taotleda keskkonnaametist.
Erikasutusloaga vee võtmisel või saasteainete heitmisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse tuleb tasuda keskkonna kasutamise eest keskkonnatasu, mis jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Keskkonnatasudega seonduvat reguleerib keskkonnatasude seadus.
Veekaitse peamine eesmärk on tagada vee säästev kasutamine ja vee hea seisund. Seadusega piiratakse vee kaitsmiseks erinevates tegevusvaldkondades paljusid tegevusi. Näiteks on keelatud veekogude risustamine, reovesi tuleb enne veekogusse juhtimist puhastada, veekogude läheduses ei tohi kasutada väetisi ja taimekaitsevahendeid, sõnnikut ei tohi laotada lumele või külmunud pinnasele, põllumajanduses piiratakse väetiste kasutamist jmt. Need piirangud on toodud veeseaduses.
Veekogude läheduses liikumine
Kõikidele avalikele või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudele peab olema ligipääs ning kallasrada avatud kuni nelja meetri laiuselt veekogu piirist. Kallasraja laius laevatatavatel veekogudel ulatub kümne meetrini. Teatud juhtudel võib kallasrada ka mitte olla, nagu sadamas, õiguspäraselt rajatud vanadel ehitistel, kalakasvatusehitistel jne. Kallasrajal võib liikumist tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu on loomade karjatamine või maa kuivendamine. Kallasraja tõkestamisel peab olema tagatud tõkkest üle- või läbipääs kallasrada mööda liikumiseks. Kallasraja võib sulgeda ülekaaluka avaliku või era huvi korral. Kallasraja sulgemine otsustatakse üldplaneeringuga.
Avalikud veekogud kuuluvad riigile. Need on meri, Peipsi ja Pihkva järve Eestis paiknevad osad, Võrtsjärv, Mullutu laht, Suurlaht, Emajõgi, Narva jõgi, Nasva jõgi, Väike Emajõgi Võrtsjärvest Jõgeveste sillani, Kasari jõgi suudmest kuni Vigala jõe suudmeni. Ülejäänud veekogud võivad olla eraomandis. Samuti on valitsus kehtestanud korraldusega veekogud, mis on avalikult kasutatavad.
Veesõiduki kasutamine
Avaliku ja avalikult kasutatava veekogu kasutamine veesõidukitega liiklemiseks on lubatud, kui seda seaduse või muu õigusaktiga ei piirata. Kui eraomandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel veesõidukiga liigelda ainult omaniku loal. Tuleb jälgida, kas veekogu ei ole mõne kaitseala piires, ning tuleb arvestada nõuetega, mis võivad keelata veesõidukite liikumise või seda piirata.
Veesõidukiga sõitja ei tohi rikkuda kaasliiklejate, teiste veekogu ja vee kasutajate õigusi ning peab vältima vee-elustiku kahjustamist. Supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal veesõidukitega liigelda ei tohi.
Joogivesi
Eesti elanikkond on joogiveega hästi varustatud. Kõigis Eesti linnades ja paljudes väikeasulates on joogiveega varustamiseks ühisveevärk. Joogivett saadakse looduslikest veekogudest ja põhjaveest. Tallinnas ja Narvas saadakse joogivesi peamiselt pinnaveest, mujal Eestis põhjaveest. Joogivee kvaliteedi tagamiseks ja joogiveeallikate kaitseks on veevõtukohtade ümber moodustatud veehaarde sanitaarkaitsealad. Sanitaarkaitsealadel on piiratud tegevusi, et vältida reostuse tekkimise ohtu. Ühisveevärgi vee kvaliteedi jälgimist korraldab terviseamet. Kõik tarbijad saavad oma joogivee kvaliteediga tutvuda avalikus andmebaasis. Joogivee kvaliteedi vastavust nõuetele kontrollitakse ruumi või rajatise selles paigas, kus see väljub tarbimiseks. Üldjuhul on selleks kohaks tarbimiseks kasutatav kraan.
Suplusvesi
Supluskoht on veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks ja sellega piirnevat maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt. Supluskohtades on supluskoha omanik kohustatud tagama supelranna/supluskoha heakorra ning teostama regulaarselt suplusvee seiret. Andmed suplusveeseire kohta on kättesaadavad nii supluskohas kui Terviseameti kodulehel. Enne randa minekut uurige, millistes supluskohtades on sellel hooajal suplusvett uuritud ja millised hinnangud on antud suplusvee kvaliteedile ning soovitused ranna külastajale.
Joogivee kontrollikava
Joogivee käitleja peab koostama ja käitlemise asukohajärgse Terviseameti regionaalosakonnaga kooskõlastama joogivee kontrolli kava. Joogivee kontrolli kava ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta tagant ja kooskõlastatakse Terviseametiga. Joogivee kontrolli kavaga tuleb tagada, et inimese tervisele avalduvate riskide juhtimiseks kehtivad meetmed toimivad tõhusalt kogu veevarustusahelas alates valgalast kuni veevõtu, vee puhastamise ja säilitamise kaudu jaotuseni ning et nõuetele vastavuse kohas on vesi tervislik ja puhas. Kontrolli kavas peab olema esitatud:
- ühe ööpäeva jooksul käideldava vee kogus;
- uuritavate kvaliteedinäitajate loetelu proovi võtmise kohtade viisi;
- proovi võtmise kohtade arv ja nende asukohad, arvestades eraldi proovide võtmise vajadust juhul, kui veekvaliteeti veevarustussüsteemis ei saa käsitleda umbes ühetaolisena;
- iga kvaliteedinäitaja proovide arv kontrollikava kehtimise vahemiku jooksul. Joogivee kvaliteedi kontrollinõuded on toodud määruses „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid1“.
Vee seisundi hindamine
Looduses olev vesi (jõed, järved, merevesi, põhjavesi) peab olema looduslikult puhas ja inimtegevusest rikkumata. Selle tagamiseks hinnatakse vete olukorda igal aastal rohkem kui 750 veekogus, veekogu osas ja põhjavees. Hinnangute tulemusi ajakohastatakse ning need avaldatakse igal aastal keskkonnaagentuuri veebilehel.
Veekvaliteedi uuringuid teevad laborid. Veeseisundi hindamise, reostuse kindlakstegemise ning keskkonnaloa taotlusmaterjalide kontrollimise eesmärgil proove tegev veeproovivõtja peab olema atesteeritud. Reeglina tuleb labori töötaja ise kohapeale proove võtma. Kõik veeuuringuid tegevad laborid peavad olema akrediteeritud, et tulemused oleks usaldusväärsed.
Laborite akrediteerimist ja veeproovivõtjate atesteerimist korraldab kliimaministeerium.