Üldised lepinguõiguslikud reeglid on Eestis ettevõtjatevaheliste ning ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute puhul samad. Peamine erinevus seisneb selles, et ettevõtjatevahelistes suhetes on poolte lepinguvabadus suurem. See tähendab, et kahe ettevõtja vahelises suhtes on võimalik suuremal määral enda lepingulist suhet ise kujundada, sh kalduda teatud osas kõrvale seaduses sätestatud lepinguõiguslikest reeglitest.
Tarbijaga sõlmitavate lepingute korral tuleb ettevõtjal arvestada sellega, et seadusjärgselt on nähtud ette mitmesuguseid erireegleid, mille eesmärk on tarbija kui lepingulise suhte nõrgema poole kaitse. Nii on see näiteks tarbijalemüügi, tarbijakrediidi jt lepingute puhul. Reeglina ei ole võimalik kokkuleppeliselt seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduda.
Lepinguõiguslikest reeglitest on ettevõtjale olulised eelkõige üldised reeglid lepingute sõlmimise, kehtivuse, üldiste õiguskaitsevahendite jms kohta. Need on ette nähtud tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses.
Lähemat infot lepingute ja nende sõlmimise kohta leiate artiklist „Lepingud ja nende sõlmimine“.
Lepingulises suhtes vastutab üle antud toote või osutatud teenuse puuduse eest lepingu teine pool, kes on toote tarbijale üle andnud või osutanud teenust.
Lisaks sellistele üldistele reeglitele on võlaõigusseaduses ette nähtud reeglid konkreetsete lepinguliikide kohta, näiteks reeglid müügilepingute, üürilepingute, krediidilepingute ja erinevate teenuse osutamise lepingute kohta. Nende reeglitega määratletakse poolte peamised kohustused ning nähakse ette erireegleid konkreetse lepinguliigi eripäradest lähtuvalt.
Lähemat infot Eesti õiguses kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta leiate artiklist „Lepingu täitmine ja rikkumine“.
E-kaubandus ja väljaspool äriruume sõlmitavad lepingud
Sidevahendi abil sõlmitud ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele kehtivad Eestis EL tarbijakaitseõigusest tulenevad reeglid. Kuna sidevahendi abil sõlmitava lepingu korral ei ole tarbijal võimalik kaubaga tutvuda samaväärselt tavalise poega ning väljaspool äriruume sõlmitava lepingu korral võib lepingu sõlmimise võimalus olla tarbijale ootamatu, mistõttu ei pruugi ta seda korralikult läbi mõelda, on ettevõtjal sellisel juhul kohustus anda tarbijale põhjalikku lepingueelset teavet ning tarbijal on 14 päeva aega lepingu sõlmimise üle järele mõelda.
Kui tarbija teeb tehingu ettevõtja äriruumides, siis ei ole tal õigust lepingust põhjust avaldamata taganeda, samuti ei ole talle antav lepingueelne teave nii põhjalik.
Digitaalse sisu üleandmise ja digitaalse teenuse osutamise lepingud
Digitaalse sisu üleandmise ja digitaalse teenuse osutamise lepingud kvalifitseeritakse Eesti õiguses vastavalt sellele, missuguse lepingu pooled omavahel sõlmivad ja missuguseid sooritusi nad selle alusel üksteisele võlgnevad. Põhimõtteliselt võib digitaalse sisu üleandmise või digitaalse teenuse üleandmise näol olla Eestis tegemist nii müügilepingu, üürilepingu, töövõtulepingu või käsunduslepinguga. See sõltub konkreetse lepingu sisust. Lisaks kohalduvad reeglina paralleelselt ka litsentsilepingu sätted.
Hilinenud maksed
Võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
Kui viivise määr ei ole lepinguliselt kokku lepitud, saab võlausaldaja nõuda viivist seadusjärgses määras.
Lähem info hilinenud maksmise ja seadusjärgse viivisemäära kohta on leitav e-justice portaalist.
Lisaks viivisenõudele on võlausaldajal võimalik nõuda ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Sissenõudmiskulude regulatsioon on erinev sõltuvalt sellest, kas võlgnik on tarbija või ettevõtja.
Kui võlgnik on ettevõtja, on võlausaldajal igal juhul võimalik nõuda fikseeritud summas 40 euro suurust hüvitist. See regulatsioon põhineb hilinenud maksetega võitlemise direktiivil. Pooltel on võimalik lepinguliselt kokku leppida suuremas hüvitises ning võlausaldajal on võimalik nõuda fikseeritud summas hüvitisest ka suuremat hüvitist, kui ta on kandnud sellest rohkem kahju.
Kui võlgnik on tarbija, siis on võlausaldajal samuti põhimõtteliselt võimalik sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda, kuid tarbijakaitselistel eesmärkidel on tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude summa piiratud. Seejuures eristatakse olukorda lepingulise suhte kehtivusajal ja pärast lepingu lõppu.
Lepingu kestel võib võlausaldaja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Enne seda tuleb tarbijale saata tasuta meeldetuletuskiri.
Pärast lepingu lõppu on võlausaldajal võimalik nõuda sissenõudmiskulude hüvitist kuni 500 euro suuruse võlgnevuse korral 30 eurot, 500–1000 euro suuruse võlgnevuse korral 40 eurot ning üle 1000 euro suuruse võlgnevuse korral 50 eurot. Lepinguliselt ei ole võimalik kokku leppida suuremates hüvitistes. Võlausaldaja võib nõuda neid piirmäärasid ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad.
Kui võlgnik võlausaldaja nõudeid ei täida, on võlausaldajal võimalik pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse. Kui võlausaldaja on saanud kohtust täitedokumendi, siis on võlausaldajal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, kes pöörab tema nõude võlgniku vastu täitmisele. Infot kohtutäiturite kohta leiab kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kodulehelt.