Jalakäija on jalgsi, ratastoolis või muu sarnase, üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ette nähtud sõidukiga liikleja. Jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutavat liiklejat.
Väljaspool õueala peab jalakäija liikuma kõnniteel ning selle puudumisel teepeenral. Kui kõnnitee ja teepeenar puuduvad või ei ole liikumiseks sobilikud, võib jalakäija liikuda sõiduteel, kuid ainult selle ääre lähedal.
Jalgratast, kergliikurit, (pisi)mopeedi või mootorratast käekõrval lükkav jalakäija peab liikuma sõidutee pärisuunalise ääre lähedal, võimaluse korral väljaspool sõiduteed. See nõue tuleneb sellest, et jalgrattal on ees valge helkur ja tuli, taga punane helkur ja tuli. Liikudes jalgrattaga jalgsi liiklusvoolule vastu, võivad jalgratta tuled teistes liiklejates segadust tekitada.
Halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat. Helkuri kandmine on Eestis kohustuslik. Täpsemalt saab helkuri kandmise kohta lugeda Liikluskasvatus.ee lehelt.
Jalakäija tohib sõiduteed ületada järgmistes kohtades:
- käigusild või -tunnel
- ülekäigurada
- ülekäigukoht
- ristmik.
Meeles tasub pidada, et ülekäigukohas teed ületades ei ole jalakäijal eesõigust sõidukijuhi suhtes. Eesõigus on vaid juhul, kui ülekäigukoht jääb sõidukijuhile pöörde peale. Ka reguleerimata ülekäigurajal on jalakäijal kohustus vaadata ja veenduda, kas sõidukijuht on teda märganud ja annab teed. Tee ületamise kohta saab täpsemalt lugeda Liikluskasvatus.ee lehelt.