Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Kui üks isik teise eest ja teise nimel tegutseb, on tegemist juriidilises mõttes esindussuhtega. Esinduse üldregulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seadusest, esinduse aluseks olevad õigussuhted võivad olla reguleeritud ka teistes seadustes (nt lepingulise esinduse puhul võivad kohalduda võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted).
Esindus jaguneb kaheks vastavalt sellele, kuidas esindus tekib:
- seadusjärgne esindus – ei vaja mingit eraldi konkretiseerimist, kuna vastav õigus/kohustus on esindajal seadusest tulenevalt. Seaduslik esindus on eelkõige perekonnasisene. Näiteks vanem on alla 18-aastase lapse seaduslik esindaja. Samuti on seaduse järgi juriidilise isiku esindaja selle juhatus.
- lepinguline esindus – kehtib ainult siis, kui on olemas vastav kokkulepe esindaja ja esindatava vahel, näiteks advokaadi ja kliendi suhe.
Esindussuhte puhul on oluline silmas pidada, et ehkki tegutseb esindaja, ei tekita ta õigusi ja kohustusi iseendale, vaid sellele, kelle esindaja ta on.
Esimene ja kõige tähtsam esinduse eeldus on, et tehingut saaks üldse esindaja kaudu teha. Esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Isikud võivad omavahel kokku leppida, millised tehingud tuleb teha isiklikult. Seadusest tulenevad isiklikud tehingud on nt abiellumine või testamendi tegemine. See tuleneb nende tehingute ülimalt isiklikust iseloomust. Kui tehingu tegemise isiklikkus ei tulene seadusest või kokkuleppest, võib see tuleneda tehingu olemusest.
Esindusõigus tekib vastavalt adressaatide ringile kokkuleppe teel kahel juhul:
- volituse kaudu kindlale isikule – esindaja on esindatavale täpselt teada ning ta teeb tahteavalduse konkreetsele isikule. Seejuures võib esindatav teha vastava tahteavalduse nii esindajale endale (sisemine volitus) kui ka kolmandale isikule, kellega esindaja peaks tehingu tegema (väline volitus).
- tahteavalduse tegemisega avalikkusele – tehakse tahteavaldus määramata isikute ringile; selle lahenduse kasutamine on praktikas siiski pigem harv.
Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.
Kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel.
Volitus ja volikiri
Volitus võidakse anda üle volikirjaga. Volikiri on kirjalik dokument volituse kohta, mille tähtsus seisneb tõendamises ja avalikkuse põhimõtte täitmises. Volikiri tõestab, et esindajal on esindusõigus olemas ja kolmandad isikud saavad sellele tugineda.
Seadusega ei ole kindlaks määratud volituse vormi, vaid sätestatakse üldpõhimõte, et volitus peab olema samas vormis kui tehing, mille tegemiseks kedagi volitatakse. Näiteks kõik kinnisasjadega tehtavad tehingud peavad olema notariaalselt tõestatud, mis tähendab, et ka sellise tehingu sõlmimiseks antav volitus peab olema notariaalselt tõestatud.
Volituse ulatus
Kõige mõistlikum on määrata volikirjaga kindlaks volituse ulatus. Kindlasti tuleb tähele panna, et volituse piirid määrab esindatav. Kui esindajale antud õigusi volikirjas täpselt ei piiritleta, võib tekkida palju segadust – esindaja võib talle antud volituste piire vääriti mõista ning neid ületada; valesti võivad volituste piiridest aru saada ka kolmandad isikud. Juhul kui ulatus on määratud ebaselgelt, tuleb eelkõige arvestada selle isiku arusaama, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Volituse ulatust võib täpsustada seadus.
Esindusõiguseta tehtud tehing
Esindusõiguseta tehtud tehing on selline tehing, mille on teinud isik, kes kas ei oma üldse esindusõigust või on teinud tehingu volituse piire ületades. Eristatakse ühepoolseid tehinguid (nt tasu avalik lubamine on kindlale isikule suunamata ühepoolne tehing, nt lepingu ülesütlemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne tehing) ja mitmepoolseid tehinguid (nt lepingu sõlmimine).
Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud kindlale isikule suunatama ühepoolne tehing on tühine. Erireegel on kehtestatud kindlale isikule suunatud ühepoolsetele tehingutele. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing või kindlale isikule suunatud ühepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Seaduses on sätestatud täpsemad reeglid tehingu heakskiitmise kohta. Samuti on ette nähtud reeglid esindusõiguseta tegutsenud isiku vastutuse kohta.
Esindussuhte lõppemine
Esindussuhe lõpeb juhul kui:
- esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud
- tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks
- volituse tähtaeg möödub
- saabub tingimus, millega on seotud volituse lõppemine
- esindatav võtab volituse tagasi
- esindaja loobub volitusest
- see tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust
- volituse andmise aluseks olev leping lõpeb
- esindatav sureb
- esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb
- kuulutatakse välja esindatava pankrot
- esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus.
Riigiportaal eesti.ee ei jaga õigusabi, igapäevaelu õigusküsimustele aitab vastuseid leida õigusportaal Jurist Aitab.