Õiguse printsiibid tulenevad eelkõige riigi kõige kõrgemast õigusallikast – Eesti Vabariigi põhiseadusest. Need väljendavad Eesti riigi aluseks olevaid põhiväärtusi ja on aluseks kõikidele teistele põhiseaduse sätetele ja printsiipidele. Järgnev loetelu ei ole ammendav ega ainuõige – praktikas ja õiguskirjanduses on diskuteeritud selle üle, mida põhiseaduse aluspõhimõteteks ehk põhiprintsiipideks üldse lugeda. Riigikohus on aluspõhimõtete avamisel olnud küllaltki tagasihoidlik ning õiguskirjanduses on käsitlus erinev. Järgnev põhiseaduse printsiipide loetelu põhineb Rait Maruste lähenemisel.
Printsiibid Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel
Demokraatia printsiip
Demokraatia printsiip leiab äramärkimist põhiseaduse § 1, § 3, § 10 ja § 11. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohaselt seisneb demokraatia võimu teostamises rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsuste tegemises võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel. Samuti on märgitud, et demokraatia põhimõte on suunatud avaliku võimu legitiimsusele, hõlmates riigiorganite moodustamist, legitimeerimist ja kontrolli ning mõjutades kõiki poliitilise tahte kujundamise astmeid. Demokraatia põhimõte rõhutab teatud tunnustele vastava poliitilise režiimi kujundamise kohustust, mille oluliseks osaks on kodanike võimalikult lai kaasatus. Demokraatia põhimõte on sisult väga lai ja kattub suures osas teiste põhiseaduslike printsiipidega (õigusriigi põhimõte, vabariikluse printsiip, seaduslikkuse printsiip).
Vabariikluse printsiip
Eesti on parlamentaarne vabariik. Vabariiklikele valitsemisvormidele on omane, et riigipea on perioodiliselt valitav, mis erineb monarhiast selle poolest, et puudub pärandatava võimuga riigipea instituut. Riigivõimu teostatakse rahva poolt rahva valitud esindajate kaudu. Põhiseaduse § 65 sätestab, et presidendi valib riigikogu. President on küll täitevvõimuorgan, kuid ta ei ole selle eesotsas – ta on allutatud parlamendi kontrollile ning tema põhifunktsiooniks on riigi esindamine rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega.
Unitaarriikluse printsiip
Põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Lõike 2 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Seega Eesti on unitaarne riik riikliku korralduse vormi poolest, mis näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ja suhet terve riigiga. Unitaarsetes riikides on ühtne parlament, seadusandlus ja kohtusüsteem. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi koosseisus olla autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi.
Legaalsuse printsiip ehk seaduslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et avaliku võimu teostamisel (nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu) tuleb järgida legaalsuse põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest. Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi. Näiteks § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete ülimuslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Selliste üldpõhimõtete all mõistetakse rahvusvahelist tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab riigile kohustuslikuks isegi siis, kui riik sellega ühinenud ei ole (näiteks rassilist diskrimineerimist keelavad normid).
Võimude lahususe printsiip
Võimude lahususe printsiibi võib jagada kaheks: traditsiooniline võimude lahusus ja personaalne võimude lahusus. Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud.
Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi – seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab riigikogu presidendi ettepanekul ametisse riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja; riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse riigikohtu liikmed. On vajalik, et iga võimuharu peab tegelema oma põhifunktsiooniga ning teiste funktsioonide täitmine peab olema kooskõlas põhiseadusega.
Kohtuvõimu sõltumatus on oluline, kuna on vaja tagada sõltumatu ja erapooletu kohtupidamine. Põhiseaduse § 146 ütleb, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtuvõimu seosed teiste võimuharudega on suhteliselt piiratud, et õigusmõistmine oleks kooskõlas õigusriigist tuleneva põhimõttega.
Personaalse võimude lahususe all mõistetakse seda, et üks isik ei või üheaegselt olla mitme võimuharu teenistuses üheaegselt. Põhiseaduse § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.§ 147 lg 3 järgi ei tohi kohtunikud olla peale seaduses ettenähtud juhtude üheski muus valitavas ega nimetavas ametis.
Inimväärikuse printsiip
Inimväärikuse printsiip hõlmab endas mitmeid elemente. Esiteks on üks inimväärikuse element kehalise puutumatuse austus ja kaitse, mis tuleneb põhiseaduse §st 18, mis sätestab keelu kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda või karistada. Teiseks elemendiks on inimväärsete elutingimuste tagamine, millega on seotud põhiseaduse § 28 lg 2, mis sätestab õiguse riigi abile puuduse korral. Kolmas inimväärikuse element on inimeste õiguslik võrdsus, mis tuleneb põhiseaduse §st 12 lg 1. Neljas element on isiku identiteedi säilitamine, mille alla kuulub näiteks õigus inimlikule identiteedile ja informatsioonilisele enesemääramisele. Viienda elemendina on nimetatud igaühe õigust vabalt otsustada. Kuuendaks elemendiks on välja toodud süüpõhimõte, mille kohaselt tohib isikut karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus. Seitsmes element on isiku õiguste kaitsele suunatud menetlus, mille üheks osaks on ka õigus olla ära kuulatud.
Õiguse üldtunnustatud põhimõtted
Ülaltoodud printsiipidest tuleks eristada veel õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ehk printsiipe, mis on tuletatud õigusest endast ja millele peab vastama nii seadusandlus kui ka õiguse rakendamine. Avalik võim on seotud õiguse kui tervikuga, kuhu kuuluvad ka õiguse üldtunnustatud põhimõtted, millega peavad kooskõlas olema nii põhiseadus kui ka teised õigusaktid.
Võrdse kohtlemise põhimõte
Eestis on see põhimõte esmakordselt fikseeritud manifestis „Kõigile Eestimaa rahvastele“. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleb võrdseid olukordi käsitleda ühtmoodi. Samasuguste olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine.
Proportsionaalsuse põhimõte
Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse § 11, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte
Õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus ootuses, et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks ajaks teatud soodustus, siis antud põhimõte aitab vältida soodustuse ennetähtaegset äravõtmist). Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul õigus näiteks vaidlus läbi vaadata selle esemeks olnud sündmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalõiguses keelatud.
Asja arutamine mõistliku aja jooksul
Antud printsiip kehtib nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses ja tuleb kohaldamisele eelkõige siis, kui seaduses pole kirjas asja läbivaatamise tähtaega. Mõistliku aja kriteerium on hinnanguline ja sõltub antud konkreetsetest asjaoludest (näiteks kohtuasja keerukusest).
Riigiportaal eesti.ee ei jaga õigusabi, igapäevaelu õigusküsimustele aitab vastuseid leida õigusportaal Jurist Aitab.