Vastsündinu tervis

Vastsündinu tervise jälgimine

Laste hea tervise ja arengu huvides tehakse neile regulaarseid tervisekontrolle nii beebieas kui ka edaspidi. Selleks teevad koostööd nii lastearstid, perearstid, pereõed, ämmaemandad, eriarstid kui ka perekond. Jälgitakse lapse arengut, kasvu, kaalu, kuulmist nägemist ja kõne. Nakkushaiguste ennetamiseks tehakse vaktsineerimisi. Regulaarsed kontrollid aitavad kujundada lapse tervislikke toitumis- ja liikumisharjumusi ning toetada pere lapse eest hoolitsemisel. Suurt rõhku pannakse nii füüsilisele kui ka vaimsele heaolule.

 

Beebi tervisekontroll – esimesed vastuvõtud pärast lapse sündi

Beebi esimestel elupäevadel haiglas teeb tema tervisliku seisundi kontrollimiseks läbivaatusi lastearst, kes väljastab perearstile vastsündinu arengut ja tervist kirjeldava väljavõtte. 3.-5. elupäeval võetakse vereanalüüs, et uurida vastsündinut 23 erineva ravitava haiguse suhtes. Last testitakse näiteks ainevahetushaiguste suhtes, mis põhjustavad hilinenud diagnoosi korral püsivat närvisüsteemi kahjustust, aga ka teiste organsüsteemide haaratust. Nendest sagedasemad on hüpotüreoos ja fenüülketonuuria.
 

• Hüpotüreoos on seisund, mille puhul kilpnääre ei tooda piisavalt hormoone.
• Fenüülketonuuria on sagedasem kaasasündinud ainevahetushaigus, mis võib põhjustada vaimset alaarengut.

Esmase testi tulemus selgub tavaliselt lapse 2.-3.elunädala lõpuks. Normis tulemusest perearsti ega pere ei teavitata, kõrvalekallete korral võetakse aga mõlemaga kohe ühendust.

Teise olulise sõeluuringuna tehakse vastsündinule kuulmise kontroll. Tavaliselt toimub vastsündinu kuulmise skriining enne sünnitusosakonnast lahkumist, kuid seda võib teha ka kodus, perearsti juures, mujal kliinikus või tervisekeskuses. Kuulmise test on täiesti ohutu, valutu ja võtab aega vaid paar minutit. Vanemad võivad skriiningu ajal olla koos lapsega. Kui testi tulemus on selgelt negatiivne, öeldakse seda vanematele ning antakse kaasa ka soovitusi lapse arengu jälgimiseks, kuna kuulmisega võib probleeme tekkida igas vanuses ja mitmetel põhjustel. Kui testi vastus on positiivne, ei tähenda see tingimata seda, et lapsel oleks kuulmiskahjustus. Vanematel palutakse laps tuua mõne aja pärast tagasi kordustestile ja kui testid (nii OAE kui ka ABR) osutuvad positiivseks, suunatakse laps audioloogia osakonda edasistele uuringutele.

Tervet imikut jälgitakse esimese eluaasta jooksul regulaarselt lapse kasvu ja arengu jälgimiseks ning vanemate toetamiseks. Selleks külastatakse igal kuul perearsti ja pereõde.

1., 3., 6., 9., ja 12. elukuul teeb tervisekontrolli perearst, kes kontrollib põhjalikult last elundkondade kaupa ja hindab arengut. Pereõde teeb lapse tervisekontrolle 2., 4., 5., 7. ja 18. elukuul.

Kõikidel lapse jälgimisega seotud visiitidel kaalutakse ja mõõdetakse last ning hinnatakse tema tervislikku seisundit ja eakohast motoorset arengut. Samuti küsitakse lapsevanematelt mõningaid küsimusi ja nõustatakse neid olulisemates toitmise, hügieeni, hoolduse ja turvalisusega seotud küsimustes. Lastearsti külastust ei ole tervele imikule ette nähtud. Vajaduse korral suunab perearst lapse eriarsti, näiteks neuroloogi või ortopeedi vastuvõtule.

 

Kuidas määratakse lapsele perearst?

Vastsündinu määratakse automaatselt ema perearsti nimekirja, kuid soovi korral saad lapsele valida ka teise perearsti. Selleks esita avaldus soovitud perearstile.

 

Millal peab beebiga minema esimesele perearsti visiidile?

Kui perearst, pereõde või ämmaemand ei ole teinud sünnitusjärgset koduvisiiti, tuleb esimesele perearsti visiidile minna 14 päeva pärast lapse sündi.

 

Millal ja kuidas toimub sünnitusjärgne koduvisiit?

Lapseootus ja sünnitusjärgne aeg on naistele ja peredele üleminekuaeg, et kohaneda füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete muutustega ning uue olukorraga elus. Siinkohal on naise ja pere vajaduste varane märkamine olulise tähtsusega, et toetada kohanemist ja ennetada võimalike naise ja lapse potentsiaalsete terviseprobleemide avaldumist ning tüsistumist.

Sünnitusjärgne hooldus toimub koostöös naise ja perega ning lähtub iga pere individuaalsetest vajadustest. Selle eesmärk on toetada naise ning pere kohanemist sünnitusjärgselt ning julgustada ema hoolitsema vastsündinu ja enda eest, et tagada pikaajaline füüsiline ja vaimne heaolu.

Sünnitusjärgsete koduvisiitide käigus antakse rinnaga toitmise alustamise ning jätkamise soovitusi, nõuandeid ja informatsiooni hügieeninõuete, lapse hoolduse, terviseõpetuse ja vanemlike oskuste kohta. Sünnitusjärgne koduvisiit võimaldab varakult teadvustada naise ja pere toetusvajadust. See loob tingimused vaimse tervise ja psühhosotsiaalsete riskide varaseks märkamiseks, et vajadusel sekkuda ning tõhus toetusvõrgustik luua.

Ämmaemand jälgib pere sünnitusjärgselt sõltuvalt naise ja vastsündinu individuaalsetest vajadusest: ema vaimne ja füüsiline tervis, imetamine, probleemid vastsündinuga toimetulekul, sotsiaalsed probleemid, vastsündinu kohanemise- ja tervisehäired. Riskigruppi kuuluvatele naistele ja vastsündinutele koostatakse individuaalne jälgimis- ja toetusplaan.

Visiitide sagedus planeeritakse vastavalt pere vajadusele, kuid iga pere võiks saada vähemalt ühe universaalse koduvisiidi haiglast lahkumise järgselt. Korduvaid koduvisiite võib ämmaemand näidustuste olemasolul teha kuni lapse 12 kuu vanuseks saamiseni. Kahjuks ei ole kõikides piirkondades ämmaemanda sünnitusjärgne koduvisiit veel kättesaadav, küsi selle kohta kindlasti oma rasedust jälgiva ämmaemanda, sünnitusosakonna või perearsti käest.

Ämmaemanda sünnitusjärgne koduvisiit toimub pärast haiglast kojukirjutamist, keskmiselt 5.-7. sünnitusjärgsel päeval.

Koduvisiidi käigus kogutakse olulisemat teavet:
 

• vanemate olulisemate kaebuste ja tähelepanekute kohta;
• naise tagasisidet raseduse ja sünnituse kulule, sh sünnituskogemusele;
• vastsündinu ja ema tervisliku seisundi (sh emotsionaalse seisund) kohta;
• vastsündinule tehtud sõeluuringute ja vaktsineerimiste ning K-vitamiini profülaktilise annustamise kohta;
• lisaks küsitakse tagasisidet kodustes tingimustes kohanemise ja uues olukorras toimetuleku kohta.

Seejärel tehakse emale ja vastsündinule läbivaatus nende seisundi ja toimetuleku hindamiseks. Vastsündinu läbivaatusel hinnatakse:
 

• lapse üldseisundit ja aktiivsust;
• kaaluiivet madalaimast kaalust (kui beebi kaalulangus on 10% ja enam, tuleks kindlasti leida üles põhjused, miks laps juurde ei võta);
• nahka ja limaskestasid;
• naba seisundit;
• reageerimist keskkonna helidele.

Koduvisiidi käigus hinnatakse ka vastsündinu kohanemist ning nõustatakse toitumise osas (toitmis- ja/või imetamisasendid, imetamise kestvus, toitmiskordade sagedus, vajadusel piimaseguga toitmise juhendamine).

Samuti õpetatakse emale ja lapsevanemale:

 

• vastsündinu hooldust, sh naba ja silmade hooldust ning õpetatakse üldisi hooldusvõtteid;
• vastsündinu ja imiku arengu kulgu;
• kiindumussuhte loomist ja suhet vastsündinuga;
• kuidas vähendada ebakindlust vanemlike oskuste kasutamisel;
• vastsündinu tervisliku seisundi ohutunnustest arusaamist;
• kodusest keskkonnast tulenevate riskide hindamist ja maandamist.

Lähtudes läbivaatuse tulemustest otsustatakse korduva koduvisiidi vajadus ning koostatakse edasine jälgimis- ja toetusplaan, mis dokumenteeritakse ja millest teavitatakse perearsti. Näiteks, kui lapse kaaluiive on ebapiisav, siis soovitab ämmaemand korduvat koduvisiiti ning võib pakkuda imetamisnõustaja kaasamist. Kui lapsevanemad tunnevad end ebakindlalt, võib ämmaemand pakkuda korduvat koduvisiiti vanemlike oskuste toetamiseks ning vajadusel kaasab ka teisi spetsialiste.

Ämmaemand teeb plaani koos perega ning lepitakse kokku korduva koduvisiidi toimumisaeg, eesmärk ja lapsevanemate tegevused.

Lähtudes tuvastatud riskidest, kaasatakse vajadusel perearst, lastearst lastehaiglas, naistearst, vaimse tervise spetsialist, sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja, tugiisik või politsei.

 

Erisused erivajaduste ja puuetega laste korral

Mõned lapsed, näiteks enneaegsed, sünnivad kaasasündinud seisundiga, mis muudab nende elu vähemalt mõneks ajaks tavapärasega võrreldes veidi erinevaks. Erivajaduste või puudega laste eest kantakse haiglas eriliselt hoolt ning nende hoolduse ja ravi korraldab perearst. Kui Sinu elukohajärgses haiglas puudub vastsündinutele spetsialiseerunud osakond, siis viiakse laps teise haiglasse. Üldjuhul saab ema või tema partner lapsega kaasa minna.

Mõned vanemad teavad ette, et nende sündival beebil on terviseprobleem, kuid olenemata selle uudise teadmisest enne või pärast sünnitust, võivad tekkida tunded, millega on raske toime tulla. Lein, viha ja ärevus ning meelepaha on sellel hetkel loomulikud. Paljud vanemad, eriti emad, on mures, et nemad on probleemis kuidagi süüdi – kuid see on väga ebatõenäoline.

Terviseprobleemidega imikud peavad tavaliselt pärast ema haiglast kojukirjutamist jääma jälgimiseks ja vajalikuks raviks haiglasse. Eriti oluline on ka sellisel juhul Sinu ja Sinu lapse koosolemine ja üksteise tundmaõppimine. Oma lapsega tegelemine võib esialgu tunduda hirmutav ja keeruline, kuid haigla töötajad mõistavad Sinu tundeid ja püüavad toetada ja julgustada igal sammul.

Sa vajad nii palju tuge ja teavet kui võimalik. Abiks saab olla ämmaemanda, arsti, haiglapersonali, sotsiaaltöötaja või nõustajaga rääkimine. Samuti rääkimine sarnase kogemusega lapsevanematega.


 

Vaktsineerimine – soovituslikud vaktsiinid

Eesti riikliku immuniseerimiskava alusel vaktsineeritakse lapsi alates imikueast 11 nakkushaiguse vastu, mille põdemisel või levimisel võivad olla tõsised tagajärjed. Need haigused on tuberkuloos, B-viirushepatiit, rotaviirusnakkus, difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, hemofiilusnakkus, leetrid, mumps ja punetised.

Vaktsineerimine ei ole kohustuslik, otsuse kas last vaktsineerida või mitte langetab lapsevanem. Vaktsineerimisest keeldumisel on oluline teadvustatud otsus, infoallikad peavad olema adekvaatsed ja tõenduspõhised.

Kuni kooliminekuni vaktsineerib lapsi pereõde või immuniseerimiskabineti õde. Kooliõpilasi vaktsineerib kooli tervishoiutöötaja. Täpsemat infot vaktsineerimise kohta saad küsida perearstilt ja pereõelt, eriarstilt ja ämmaemandalt.

Vaktsiinidest põhjustatud kõrvaltoimed on enamasti kerged ja mööduvad. Pärast vaktsiinisüsti võib lapsel tõusta palavik ning süstekoht olla valus, punetav või turses. Tuberkuloosivaktsiini süstekohast võib tulla kollakat eritist – sel juhul tuleb süstekohta puhastada keedetud veega. Leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiini järel võib tekkida lühiajaline lööve, mis ei ole nakkusohtlik ja möödub. Kui laps on rahutu ja nutune, võib talle anda paratsetamooli. Kui lapsel palavikku ei ole, võib teda immuniseerimispäeval vannitada.

Põhjalikku teavet nakkushaiguste ja vaktsineerimiste kohta leiad leheküljelt www.vaktsineeri.ee.

 

Eesti riikliku immuniseerimiskava kalender

Seotud asutused

• Tartu Ülikooli Kliinikum