Vanemate lahkuminek, elatis ja hooldusõigus
Igal lapsel on õigus mitmekülgsele arengule ja heaolule ning seda ka vanemate lahkumineku korral. Kui vanemad ei ela koos, aga osalevad võrdselt lapse kasvatamises, siis peavad nad omavahel kokku leppima, kumb neist saab lapse eest perehüvitisi ning kuidas jagada hooldusõigust.
Kui vanemad siiski soovivad, et hüvitisi makstakse neile kordamööda, tuleb neil sellest sotsiaalkindlustusametile teada anda ja leppida kokku, mis regulaarsusega kordamööda toetust saada soovitakse. Kui lapsevanemad omavahel toetuse maksmises kokkuleppele ei jõua, peavad vanemad kordamööda iga kord uue avalduse lapsetoetuse endale määramiseks sotsiaalkindlustusametile esitama.
Kui üks vanem ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, tuleb tal lapsele maksta elatist. Elatise maksmise tingimustes kokku leppides saavad lapsevanemad tugineda perekonnaseaduses toodud reeglitele. Kui vanemad elatise maksmise osas kokkuleppele ei jõua, on võimalik pöörduda elatise nõudes kohtusse.
Milliseid toetusi ja hüvitisi võib üksikvanem saada?
Olenevalt olukorrast võib üksikvanem saada:
- Sünnitoetust (320 eurot ühekordselt) lapse sünni puhul, kolmikute või enamaarvuliste mitmikute puhul 1000 eurot lapse kohta;
- Lapsetoetust iga lapse eest tema 19-aastaseks saamiseni. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes ja tal ei ole veel keskharidust, makstakse lapsetoetust kooli lõpetamiseni või selle õppeaasta lõpuni, kui laps saab 19-aastaseks (80 eurot kuus 1-2 lapse puhul peres, alates kolmandast lapsest 100 eurot kuus);
- Vanemahüvitist lapse 3-aastaseks saamiseni kuni 605 kalendripäeva;
- Lasterikka pere toetust juhul, kui peres kasvab 3-6 last (650 eurot kuus) ja 7 või rohkem (850 eurot kuus);
- Üksikvanema lapse toetust (80 eurot kuus), kui lapse sünniaktis puuduvad andmed lapse isa kohta või lapse teine vanem on tunnistatud ametlikult tagaotsitavaks;
- Igakuiseid makseid nii puudega lapse vanemale (suurus oleneb puudeastmest) kui ka puudega vanemale (19,18 eurot kuus).
Mis on elatis ja kuidas seda makstakse?
Lapsel on õigus saada oma vanematelt igakülgset toetust. Vanematel on kohustus ülal pidada oma alaealist last. Samuti tuleb ülal pidada last, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes. Kui laps saab 21-aastaseks, ülalpidamiskohustus reeglina lõpeb. Seega on lapse õigus ja vanema kohustus maksta lapsele elatist siis, kui vanem ei ela oma lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.
Kuna vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, peaks elatis katma poole lapsele tehtud kulutustest. Elatis on lapse ülalpidamiseks makstav raha, seega last kasvatav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Juhul kui vanemad ei ela koos või otsustavad lahku minna, on vaja omavahel lapse ülalpidamise küsimuses kokku leppida, määrates muu hulgas, mil viisil ja ajavahemikul tuleb elatist maksta.
Mõnikord on lapsel kodu mõlema vanema juures (nn vahelduv kodu või jagatud vanemlus), seega kannavad lapse koduga seotud kulusid mõlemad vanemad. Teisalt ei tähenda vahelduv elukoht alati seda, et elatist ei pea maksma; oluline on jälgida ka lapse jaoks tehtavate kulutuste proportsionaalsust. Kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. Soovitatav on sõlmida kokkulepe kirjalikult või notariaalselt, viimasel juhul tuleks muu hulgas leppida kokku kohene allumine sundtäitmisele, et vajaduse korral saaks seda kasutada täitedokumendina.
Täitedokumendid on kohtulahendid ja muud dokumendid, mida kohtutäitur võib kohtuasja algatamata sundtäitmisele võtta. Lapsele on parim, kui vanemad teevad omavahel koostööd ja kokkulepped toimivad, sh ka ülalpidamise puhul. Paraku see aga alati nii ei ole. Elatis on lapse õigus, seega juhul, kui lahus elav vanem elatist vabatahtlikult ei maksa, tuleb last kasvataval vanemal pöörduda ennekõike lapse õiguste kaitseks kohtusse. Igal lapsel on õigus mitmekülgsele arengule ja heaolule. Elatise nõudmiseks saab lapse seaduslik esindaja esitada lapse nimel hagiavalduse lapse elukohajärgsesse maakohtusse. Kui lapse ülalpidamise kokkuleppe on notariaalselt tõestatud, võib elatise maksmisest keeldumise korral pöörduda kohtutäituri poole, ilma et oleks vaja enne pöörduda kohtusse.
Kui teine vanem elatisnõudele põhimõtteliselt vastu ei vaidle, on mõistlik algatada maksekäsu kiirmenetlus. Nii selle kui ka hagiavalduse saab teha elektrooniliselt keskkonnas E-toimik.
Kui vanem ei täida lapse ülalpidamise kohustust ja on elatisnõudele vastu, mõistab kohus temalt välja elatise, mida tuleb lapsele maksta. Kohus saab mõjuval põhjusel elatise välja mõista ka väiksemas summas kui minimaalmäär. Kui last kasvatava vanema või teise vanema varanduslik seisund või lapse vajadused muutuvad, võib esitada kohtule hagiavalduse elatise suuruse muutmiseks.
Kui vanem on pöördunud kohtusse, kuid kohtuotsust ei ole veel tehtud, on tal võimalik saada riigilt kohtumenetlusaegset elatisabi. Loe elatisabist lähemalt siit.
Vanema hooldusõigus
Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku ja vara eest ning otsustada lapsega seotud asju.
Hooldusõiguslik vanem on tavaliselt ka lapse esindaja. Vanematel on üldjuhul lapse suhtes ühine hooldusõigus, mis ei lõpe vanemate kooselu lõppemisega ega lapse elama jäämisega ühe vanema juurde. Vanemad ei saa omavahel kokku leppida ühise hooldusõiguse lõpetamist, kuid nad saavad leppida kokku, kuidas nad ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise korraldavad.
Ühise hooldusõiguse saab lõpetada üksnes kohus vanema avalduse alusel. Vanemad peavad hooldusõigust jagama ühiselt, hoolimata sellest, kas nad elavad koos või mitte, kas laps elab peamiselt ühe vanema juures või on tal vahelduv elukoht. Ühine hooldusõigus tähendab muuhulgas seda, et mõlemal vanemal on võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida, aga ka seda, et lapsega seotud olulisi asju (nt mis koolis või huvialaringis laps käib, milliseid tervishoiuteenuseid lapsele osutatakse) otsustavad vanemad ühiselt.
Seega ei ole vanemal, kelle juures laps pärast lahkuminekut elab, n-ö automaatselt suuremaid õigusi lapsesse puutuvate otsuste vastuvõtmisel kui teisel vanemal. Üksnes lapse igapäevaelu asju võib vanem ajal, mil laps tema juures viibib, otsustada ainuisikuliselt. Kui vanemad, kellel on ühine hooldusõigus, ei soovi seda õigust edaspidi ühiselt jaotada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle.
Hooldusõiguse vaidluse võib kohus lahendada ka abielu lahutamise menetluses. Kohus ei rahulda avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kohus teeb ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse ühele vanemale andmise küsimuses otsuse eeskätt lapse huvidest lähtudes, arvestades muu hulgas mõlema vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kui hooldusõigus kuulub kohtulahendi alusel ühele vanemale, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist juhul, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud.
Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Ühise hooldusõigusega vanematel on ühine esindusõigus. Vanem esindab last üksi, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või kui kohus on talle andnud ainuotsustusõiguse vastava asja otsustamiseks. Näiteks kui vanemale on antud ainuotsustusõigus lapsele kooli valides, võib see vanem üksi otsustada, millises koolis laps õppima hakkab. Samas vanem, kellele on antud ainuhooldusõigus lapse tervise küsimustes, saab ainuisikuliselt otsustada lapse tervist puudutavaid asju. Hoolimata hooldusõiguse kuuluvusest peavad vanemad tegema otsuseid alati lapse parimatest huvidest lähtudes, sealhulgas mitte oma tegevuse või tegevusetusega last ohtu seadma (näiteks varjates teise vanema eest lapse tervist puudutavat olulist infot vms). Ainuhooldusõigus ei vabasta kumbagi vanemat ülalpidamiskohustusest ega piira teise vanema suhtlusõigust.
Alates 01.07.2024 jõustub perekonnaseaduse muudatus, mille kohaselt on vanematel võimalik perelepitaja abiga riikliku perelepitusteenuse käigus ühist hooldusõigust lõpetada või muuta.