Leina võib tinglikult jagada etappideks, millega kaasnevad erinevad psühholoogilised reaktsioonid. Need on ühtaegu universaalsed ja samas väga individuaalsed. Iga inimene kogeb leina omamoodi, vastavalt oma elukogemusele ja vastuvõtlikkusele. Leinaprotsessi mõjutavad inimese kasvukeskkond ja taustsüsteem, varasemad kaotused või traumaga seotud kogemused, arengutase, isiksuseomadused ning varasemad võimalikud vaimse tervise mured.

Üks etappidest, mis leinaga kaasneb, on šokk ja mitteuskumine. See on ebareaalsuse tunne, mõte, et juhtunu ei saa olla võimalik. See kaitseb inimese psüühikat ja võimaldab toimunu vastu võtta sammhaaval. Juhtunu ja kaotus muutuvad tõelisemaks mõne aja pärast, lahkunuga hüvastijätmise järel, kui lepitakse kaotuse tegelikkusega. Reageerimisetapis võib esineda palju emotsioone. Oluline on, et aktsepteeritaks kõiki tundeid, olgu need millised tahes. Sellele järgneb läbitöötamise etapp, mil kaotus sügavuti läbi mõeldakse ja kogetakse kurbust. Sealt edasi tuleb leppimine, lahenduste leidmine, lähedaseta elama õppimine.

Kõiki nimetatud etappe ja just sellises järjekorras ei läbi igaüks, pigem tasub võtta need abiks leina põhiomaduste mõistmiseks. Kindlasti tasub meeles pidada, et leinaprotsessi läbimine võtab aega ja selle jooksul võivad ilmneda tagasilöögid. Võib öelda, et leinal ei ole algust ega lõppu, sellega lihtsalt õpitakse koos elama.

Rituaalid

Leina toetavad rituaalid pakuvad lohutust, loovad tähendust ja annavad võimaluse sümboolselt hüvasti jätta. Rituaalid on olulised alguse ja lõpu tunnetamiseks ning võivad aidata inimest leinaga toimetulekul. Rituaale on mitmesuguseid – mis kellelegi sobib ja mis kedagi toetab on individuaalne. Ühte universaalset, kõigile sobivat rituaali ei ole, aga abi võib olla näiteks küünla põletamisest, lahkunule kirja kirjutamisest, surnuaia külastamisest jms.

Eneseabimeetodid

Selleks, et leinaga toime tulla, on hea teada mõningaid eneseabimeetodeid. Iga lein on unikaalne ja seepärast võib olla abiks, kui selgitatakse välja endale sobivad toimetulekuviisid. Igatsust on võimalik leevendada seda kas rääkimise või kirjutamise kaudu väljendades. Abi võib olla suhtlemisest kellegagi, kes on olnud samas olukorras. See võib aidata hajutada eraldatuse ja ebanormaalsuse tunnet. Oluline on pöörata tähelepanu ka inimese baasvajadustele – uni, toitumine, füüsiline aktiivsus. Nende vajaduste katmine aitab leinavaluga paremini toime tulla ning annab jõudu leinata.

Täiendavad allikad

Leinaga toimetuleku kohta on kirjutatud mitmeid raamatuid ja artikleid. Neid on võimalik leida, kui otsida raamatukogude ja -poodide andmebaasidest märksõnu „lein“, „kriisiabi“, „surm“, „toimetulek“ jms.

Ka lapsed leinavad ja nende kaasamine leinaprotsessi ja -tegevustesse on oluline, sest lapsel on samuti õigus oma lähedast leinata. Igas vanuses laps vajab pärast traumaatilist sündmust turvalise täiskasvanu kohalolu. Laps saab toimuvast aru omamoodi, talle turvalise täiskasvanu selgituste abil ja toel. Leinava lapsega on oluline rääkida ning julgustada teda oma tundeid ja mõtteid väljendama. Laps vajab, et täiskasvanu mõistaks ja aktsepteeriks tema leina ning leinamisviise.

Laste ja noorte kriisiprogramm korraldab leinalaagreid mis tahes põhjusel lähedase kaotanud lastele, lisaks pakuvad nad ka individuaalnõustamisi. Laps võib lähedase surma korral abi saada ka kooli tugipersonalilt.

Kui lein muudab igapäevase hakkamasaamise väga raskeks, inimese isiksuseomadused muutuvad märgatavalt, probleemid muutuvad intensiivsemaks ja leinaja eraldab end sotsiaalselt, on kindlasti vaja abi otsida. Kohtumine väljaõppinud nõustaja, psühholoogi või terapeudiga aitab raskete ja keeruliste tunnete ja mõtetega hakkama saada.

Esimene koht, kuhu leinatoe saamiseks pöörduda, on kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond või perearst, kes saab inimese vajadusel edasi suunata. Lisaks on Eestis mitmeid muid organisatsioone, kust võib leinas abi leida. Neid (tasulisi) teenuseid leiab internetist märksõnadega „kriisinõustamine“, „kriisinõustaja“, „traumateraapia“, „leinateraapia“, „toimetulek leinaga“ jms.

Abi ja tuge võib leida ka järgmistelt veebilehtedelt: peaasi.ee, palunabi.ee, sotsiaalkindlustusameti lehekülg psühhosotsiaalsest kriisiabist.

Mis see on?

Psühholoogiline esmaabi on mõeldud hättasattunud inimesele, kellele on hiljuti osaks saanud tõsine kriisisündmus. Kuigi nimetuse järgi viitab psühholoogiline esmaabi justkui üksnes psühholoogilise toe pakkumisele, on see mõiste laiem. Psühholoogiline esmaabi koosneb olukorra ohutuses veendumisest, meditsiinilisest abist, füüsilise turvalisuse tagamisest ning psühholoogilisest toest.

Kuidas see aitab?

Kriis võib kaasa tuua mitmeid kaotusi ühekorraga ning sel võib olla pikaajaline füüsiline ja emotsionaalne mõju. Psühholoogiline esmaabi võib aidata vähendada kaotuste mõju ning anda inimesele tugevust ja vastupidavust igapäevaeluga toimetulekuks. Psühholoogiline esmaabi aitab taastada inimese turva- ja teistega kontaktis olemise tunde, suurendada rahulikkust ja lootust, tagada juurdepääsu vajalikule täiendavale toele, tõsta suutlikkust end ise aidata või vajalikku tuge leida.

Psühholoogilist esmaabi saab osutada alates esimesest kontaktist hädas oleva inimesega, üldjuhul sündmuse ajal või vahetult pärast seda. Psühholoogilist esmaabi saab osutada kõikjal, kuid sellele eelnevalt tuleb tagada meditsiiniline esmaabi ja füüsiline turvalisus.

Psühholoogilist esmaabi andes tuleb tegutseda inimese ohutust, väärikust ning õigusi austades. Lisainfot leiate sotsiaalkindlsutusameti veebilehelt.