Inimõiguste kaitse Eestis tugineb eelkõige põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele ning inimeste teadlikkusele oma õigustest ja nende kaitsest.
Rahvusvahelised dokumendid
Eesti on ühinenud rahvusvaheliste inimõiguslepingutega ja võtnud kohustuse tagada oma territooriumil igaühele lepingutejärgsed õigused ja vabadused. Sellest kohustusest kinnipidamise kontrollimiseks on lepingutega loodud järelevalvemehhanismid. Osadele nendest mehhanismidest on inimestel võimalik esitada kaebusi Eesti riigi peale. Kõige olulisemad inimõigusalased rahvusvahelised dokumendid on:
- inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud ÜRO Peaassambleel 10. detsembril 1948)
- kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassambleel 16. novembril 1966)
- majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassambleel 16. novembril 1966)
- Euroopa inimõiguste konventsioon (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, vastu võetud Euroopa Nõukogus 4. oktoobril 1950)
- Euroopa sotsiaalharta (vastu võetud Euroopa Nõukogus 18. oktoobril 1961).
Inimõiguste kaitse ÜROs
ÜROs on loodud erinevad võimalused inimõiguste kaitseks, need on nii põhikirjal kui ka lepingutel põhinevad. 2006. aastal asutati ÜRO Peaassamblee otsusega ÜRO Inimõiguste Nõukogu), mis on valitsustevaheline organ, mille ülesanne on kaitsta ja edendada inimõigusi kogu maailmas ning käsitleda inimõiguste rikkumisi.
ÜRO Inimõiguste Nõukogu koosneb 47 liikmesriigist, kelle valib ÜRO Peaassamblee. Eesti oli Inimõiguste nõukogu liige aastail 2013-2015 ja kandideerib taas Inimõiguste nõukogusse aastateks 2026-2028.
ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet on ÜROs inimõiguste valdkonna koordineerija teabe osas.
Inimese vaatenurgast on olulised ÜRO inimõiguslepetega asutatud järelevalveorganid, millele on võimalik esitada riikide peale kaebusi. Eesti on aktsepteerinud võimalust esitada kaebusi rassilise diskrimineerimise kaotamise komiteele (rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooni rikkumiste peale), puuetega inimeste õiguste komiteele (samanimelise konventsiooni rikkumise peale) ja inimõiguste komiteele (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rikkumise peale).
Inimõiguste kaitse Euroopas
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (nn Euroopa inimõiguste konventsioon) on Euroopa regionaalne inimõiguslepe. Selle konventsiooni osalised on 46 Euroopa Nõukogu (Conseil de l’Europe, Council of Europe, mitte ajada segamini Euroopa Liidu ja selle nõukoguga) liikmesriigid, kelle hulka kuulub ka Eesti.
Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumiste peale on inimestel õigus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourgis.
Euroopa Liidu raames on inimõigused sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Hartat kohaldatakse ELi institutsioonide tegevuse suhtes ja ELi liikmesriikide suhtes ELi õigusaktide rakendamisel. Hartat kohaldatakse koos riiklike ja rahvusvaheliste põhivabaduste kaitse süsteemidega, nagu Euroopa inimõiguste konventsioon.
Inimõiguste kaitse Eestis
Põhiseadusest ja Eestile kohustuslikest rahvusvahelistest aktidest tulenevat õiguste rikkumise korral tuleb esmalt abi otsida Eesti riigi organitelt. Oma õiguste kaitseks on võimalik peale kohtu pöörduda veel õiguskantsleri või võrdõigusvoliniku poole.
Eestis tegutseb arvukalt organisatsioone, kes tegelevad erinevates valdkondades inimõiguste kaitse ja teavitamisega. Lähemat teavet saab Inimõiguste Instituudist.
Seotud artiklid
Viited
- Raamat „Inimõigused“ (2022) – esimene eestikeelne inimõigusi käsitlev originaalteos
Seadused
- Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
- Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt
- Euroopa sotsiaalharta
- Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt