Juhul kui vanemad on lapse edasise elukorralduse osas üksmeelel, on lahutavatel abikaasadel võimalik omavahel iseseisvalt kokkuleppeid sõlmida. Seda võib teha suuliselt, kuid selguse huvides on kindlam need vormistada kirjalikult, sest see vähendab hilisemaid võimalikke vaidlusi.

Iseseisvalt kirjalikult vormistatavate kokkulepete osas nõuded puuduvad, lähtuma peaks eekõige sellest, mis on lapse ja lapsevanemate edasise elukorralduse vaates oluline ning vajalik. Kokkulepete kirja panemisel saab aluseks võtta teemad, mis vajavad kokku leppimist.
Näiteks võivad need teemad olla:

• Lapse elukoht
• Lapse suhe ning suhtlus mõlema vanemaga (suhtluskord)
• Õdede-vendade vaheline suhtlus
• Lapse ülalpidamine (sealhulgas elatis)
• Lapse haridust ja huviharidust puudutavad küsimused
• Lapse tervishoidu puudutavad küsimused
• Ühised väärtused ja kasvatuspõhimõtted
• Vaheaegade, pühade ja reiside korraldamine
• Muud lapse jaoks olulised teemad

Seega, omavahel iseseisvalt koostatavas dokumendis on võimalik kokkulepped teemade kaupa kirja panna ning soovi korral kinnitada ka kuupäeva ja allkirjadega. Oluline on jälgida ka, et kui peres kasvab rohkem kui üks laps, on vajalik need teemad läbi mõelda kõigi laste osas eraldi. Rohkem teavet, millele mõelda lapse elu korraldamisel pärast lahkuminekut, leiad infoteenuse sammust 2 "Lapse elu korraldamine".

Iseseisvalt ei saa kokku leppida ühise hooldusõiguse muutmist või lõpetamist. Hooldusõiguse muutmiseks või lõpetamiseks saab kumbki vanem pöörduda hagita menetluses kohtusse ning totleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Seni kuni seda ei ole tehtud, ehk vanematel on ühine hooldusõigus lapse suhtes, siis ka olukorras, kus laps jääb pärast lahkuminekut elama ühe vanema juurde, ei tähenda see sellele vanemale automaatselt suuremaid õigusi last puudutavate otsuste vastuvõtmisel võrreldes teise vanemaga. Üksnes lapse igapäevaelu asju võib vanem ajal, mil laps tema juures viibib, otsustada ainuisikuliselt.

Riiklik perelepitus saab lõppeda kahel viisil - vanemluskokkuleppe sõlmimisega või edutuse tõendi väljastamisega.

Juhul kui vanemad jõuavad lapse elukorralduse küsimustes kokkuleppele, sõlmitakse vanemate vahel vanemluskokkulepe. Selleni jõutakse lapsevanemate läbirääkimiste tulemusena, mida vahendab Sotsiaalkindlustusameti perelepitaja, kes vanemluskokkuleppe ka kinnitab. Veel enne teostab perelepitaja aga kokkuleppe hindamise ning kui on ilmne, et kokkulepitu ei ole lapse huvidega kooskõlas või kui kokkulepe või selle osa ei ole täidetav, siis ta kokkulepet ei kinnita. Ku see juhtub, siis teeb perelepitaja ettepaneku jätkata lepitusega või muuta kokkulepet.

Olukorras, kus vanemad vanemluskokkulepet ei sõlmi, väljastatakse neile edutuse tõend. Juhul kui vanemad jõudsid perelepitusteenusele kohtu suunamisel, siis edastab Sotsiaalkindlustusamet selle tõendi ka kohtule.

Vanemate poolt allkirjastatud ja Sotsiaalkindlustusameti poolt kinnitatud vanemluskokkuleppel on õiguslik jõud, see tähendab seda, et tegemist on täitedokumendiga. Seega, kui üks vanem neid kokkuleppeid ei täida ja pahatahtlikult rikub, on teisel vanemal õigus pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise avaldusega. Täitemenetluse algatamiseks tuleb vanemal pöörduda kohtutäiturite koja poole ning teha avaldus täitedokumendi (vanemluskokkuleppe) mitte täitmise kohta.

Kokkuleppeid lapse elukorralduse osas on võimalik vormistada notari juures notariaalselt tõestatud vormis. See ei ole otseselt vajalik kui vanemad suudavad kokkulepped saavutada iseseisvalt. Kokkuleppimise protsessis saab notar vanemaid oma teadmiste ja nõuga vajadusel aidata, erinevatele teemadele tähelepanu juhtida ning tekkivatele küsimustele vastused leida. Notariaalselt tõestatud vorm annab kokkulepetele suurema õigusliku kindlustunde, suurendab isukutevaheliste suhete stabiilsust ning aitab seeläbi vähendada hilisemaid õigusvaidlusi.

Lisaks on notariaalse lepingu eeliseks näiteks see, et kui notariaalselt tõestatud kokkulepe sisaldab ka elatise maksmist, ja vanem, kellel see kohustus lasub, keeldub maksmisest, saab teine pöörduda otse kohtutäituri poole elatise sissenõudmiseks. See tähendab, et puudub vajadus enne pöörduda kohtu poole.

Lisaks on võimalik notari juures kinnitada vajadusel lapsega välisriiki reisimise nõusolek, selleks, et vanematel oleks tulevikus lihtsam lastega üksi reisida. Loe selle kohta rohkem välisministeeriumi kodulehelt.

Kohtus on võimalik kokku leppida ühise hooldusõiguse muutmises või lõpetamises, samuti on võimalik kohtul määrata elatis, sätestada suhtluskord või anda ainuotsustusõigus ühele vanematest konkreetse last puudutava teema otsustamiseks (nt elukoha määramiseks). Kui vanemad, kellel on ühine hooldusõigus, ei soovi seda õigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

Hooldusõiguse vaidluse võib kohus lahendada ka abielu lahutamise menetluses. Kohus ei rahulda avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kohus teeb ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse ühele vanemale andmise küsimuses otsuse eeskätt lapse huvidest lähtudes, arvestades muu hulgas mõlema vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kui hooldusõigus kuulub kohtulahendi alusel ühele vanemale, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist juhul, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud.

Kohus võib vanemad suunata hooldusõiguse küsimustes kokkuleppeid saavutama riiklikule perelepitusteenusele. Kui kohus on teinud perelepitusse suunamise määruse, võib riikliku perelepitusteenuse raames läbiviidavas perelepitusmenetluse käigus kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises.

Üldjuhul omavad lapse ülalpidamiskohustust mõlemad vanemad võrdsetes osades ja seda kuni lapse täisealiseks saamiseni. Vanematel on võimalik lapse ülalpidamiskohustuses iseseisvalt kokku leppida. See tähendab ühisele arusaamisele jõudmist selles osas, kuidas kaetakse lapsega seotud kulud (näiteks huviringid, kooli ja koduga seotud kulud jms). Ehkki mõlemad vanemad peaksid panustama lapse eest hoolitsemisse, tema heaolu ja arengu tagamisse võrdselt, siis ühiselt saab teha ka teisi kokkuleppeid. Mõnikord võib juhtuda, et lapsel on pärast lahkuminekut kodu mõlema vanema juures (nn vahelduv elukoht teatud perioodi tagant või jagatud vanemlus), siis on täiesti mõistlik teadvustada, et sellisel juhul kannavadki lapse koduga seotud kulusid mõlemad vanemad ning nende kulude osas arvestust ei peeta. Teisalt ei pruugi vahelduv elukoht alati seda tähendada - jälgida tuleb ka lapse jaoks tehtavate kulutuste proportsionaalsust.

Juhul kui vanemad last ühiselt ei kasvata, näiteks kui lahkumineku järel üks vanem ei ela enam lapsega koos ja lapse igapäevaellu aktiivselt ei panusta, siis tuleb tal oma kohustust täita lapsele elatise maksmise näol. Elatise maksmise tingimustes kokku leppides saavad lapsevanemad tugineda perekonnaseaduses toodud reeglitele. Kuna vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, peaks elatis katma poole lapsele tehtud kulutustest. Elatis on lapse ülalpidamiseks makstav raha, seega last kasvatav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Kui vanemad elatise maksmise osas iseseisvaltkokkuleppele ei jõua, on võimalik pöörduda elatise nõudes kohtusse. Elatise suuruse arvutamise kohta leiab infot justiitsministeeriumi kodulehelt.

Rohkem teavet ülalpidamiskohustuse ja elatise ning elatisabi kohta on võimalik lugeda infoteenuse sammust 2 "Lapse elu korraldamine".

Juhul, kui vanemad ei saavuta iseseisvalt kokkulepet, on võimalik pöörduda tasuta riiklikkusse perelepitusse. Rohkem infot selle kohta leiab infoteenuse sammust 3 "Riiklik abi kokkulepete tegemiseks".
Lisaks võib abi paluda ka lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt, kes oskab vanematele soovitada ka toetavaid teenuseid või programme ning seda ikka selleks, et teha lapsega seotud küsimustes parimad otsused. Veel on võimalik abi ja nõu saada eraõiguslikelt perelepituse teenusepakkujatelt.