Juhul kui paarisuhe lõppeb, jätkub vanemlussuhe lapse ning vanema vahel. See tähendab, et vanematel on vajalik ühiselt läbi arutada ning kokku leppida lapse elukorraldust puudutavates teemades. 
Näiteks võivad nendeks teemadeks olla:

• Lapse elukoht
• Lapse suhe ning suhtlus mõlema vanemaga (suhtluskord)
• Õdede-vendade vaheline suhtlus
• Lapse ülalpidamine (sealhulgas elatis)
• Lapse haridust ja huviharidust puudutavad küsimused
• Lapse tervishoidu puudutavad küsimused
• Ühised väärtused ja kasvatuspõhimõtted
• Vaheaegade, pühade ja reiside korraldamine
• Muud lapse jaoks olulised teemad

Kui peres kasvab rohkem kui üks laps, on vajalik need teemad läbi mõelda kõigi laste osas eraldi. Kindlasti võiks kaasata nendesse aruteludesse ka last ennast, arvestades seejuures tema arengutasemega. Lapse jaoks on see võimalus teda puudutavates küsimustes kaasa rääkida oluline. Seejuures ei tohiks teda aga panna vanemate vahel valima ega talle kohustust teha vastutusrikkaid otsuseid. Lapse jaoks on siiski kõige tähtsam toetav ja turvaline suhe mõlema vanemaga ning see, et vanemad suudaksid nendes aruteludes ja edasises elukorralduses jääda rahumeelseks ning toetavaks.

Olenemata vanusest on kõigil lastel seadusest tulenev õigus olla ära kuulatud küsimustes, mis neid puudutavad. Seega, lapse kaasamine tema elukorraldust puudutavatesse teemadesse tähendab eelkõige lapse kuulamist ning seeläbi tema soovide, arvamuste ning arenguvajadustega arvestamist. See tähendab, et iga last puudutava küsimuse juurde peaksid vanemad kaasama ka lapse enda ning andma talle võimaluse sellel teemal turvaliselt ja toetatult kaasa rääkida. Kindlasti ei tohi last panna vanemate vahel valima ega talle kohustust teha vastutusrikkaid otsuseid. Võimalus arvamuse avaldamiseks ei saa olla lapse kohustus - last ei tohi mitte mingil juhul sundida oma arvamust avaldama juhul kui ta seda teha ei soovi või ei oska. Lapsel ei pruugigi olla selget arvamust, sest ta võib usaldada oma vanemaid, et nad suudavad teha koostööd ja lahendada küsimused tema parimates huvides.

Hooldusõigus
See on vanema kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sealhulgas hõlmab see isikuhooldust (õigust hoolitseda lapse isiku eest) ja varahooldust (õigust hoolitseda lapse vara eest). Vanematel on üldjuhul lapse suhtes ühine hooldusõigus, mis ei lõpe vanemate kooselu lõppemisega ega lapse elama jäämisega ühe vanema juurde. Ühise hooldusõiguse korral on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustusedning seda tuleb täita üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus.

Ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ka lahuselu korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Lapse heaolu silmas pidades tuleb kokku leppida näiteks see, mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Hooldusõiguslik vanem on muuhulgas ka lapse esindaja, see tähendab, et ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ka ühine esindusõigus. Vanem saab last esindada üksinda vaid juhul kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või konkreetses küsimuses siis, kui kohus on selleks talle ainsana otsustusõiguse andnud.

Suhtlusõigus
Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning tema mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega. Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustavad lapse suhet teise vanemaga või raskendavad lapse kasvatamist. Sama põhimõte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik. Hooldusõiguses tehtavad muudatused ei piira automaatselt kummagi vanema suhtlusõigust (see tähendab, et kui ühe vanema hooldusõigust piiratakse, jääb talle endiselt alles õigus lapsega suhelda). Vanemate lahkumineku korral tuleb läbi mõelda ning kokku leppida lapse suhtluskord lahus elava vanemaga, vajadusel võib see tähendada ka kirjaliku kokkuleppe tegemist. Suhtluskorra eesmärgiks on tagada lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased suhted.

Otsustusõigus
Juhul kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõigus hõlmab sellisel juhul ühe vanema ainuõigust teha lapse osas otsus mingis konkreetses küsimuses.

Otsustusõiguse taotlemine teatud küsimuses on asjakohane eelkõige siis, kui vanemad ei jõua kokkuleppele last puudutava konkreetse küsimuse lahendamises, kuid ei soovi seejuures lõpetada ühist hooldusõigust. Sellisel juhul saab kohus anda selle konkreetse küsimuse üle otsustamise õiguse ühe vanemale, säilitades seejuures ühise hooldusõiguse muudes olulistes last puudutavates teemades.

Ühise hooldusõiguse muutmise, sealhulgas osalise või täieliku lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise, eesmärk on üldjuhul see, et üks vanem saab tulevikus üksi otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle. Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada aga vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid. See tähendab, et erandeid vanemate võrdsetele õigustele ja kohustustele lapse suhtes on põhjendatud teha vaid siis, kui vanemad ei suuda ühist hooldusõigust üksmeeles lapse huvides teostada. Näiteks, vanemad ei suuda kokku leppida lapse elukohas või muudes lapse elu puudutavates olulistes küsimustes.

Vanemate vaidluse korral on oluline esmalt selgitada välja, millises valdkonnas ja milles täpsemalt seisnevad vanemate erimeelsused. Hooldusõiguse kuuluvust saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi ning vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik. Ehk, peamine asjaolu lapse hooldusõiguse muutmisel on lapse heaolu ning tema huvidega arvestamine. Ainuhooldusõiguse andmine vanemale ühes valdkonnas ei too automaatselt kaasa samale vanemale ainuhooldusõiguse andmist teistes valdkondades.

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Samuti võivad nad riikliku perelepitusteenuse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle. Sellise kokkuleppe saab perelepitusteenuse raames sõlmida vaid siis, kui teenusele suunamise määruse on teinud kohus. Perelepitusteenuse kohta saab täpsemalt lugeda sammus 3.

Üllapidamiskohustus ja elatis
Ülalpidamiskohustus lapse suhtes tähendab põlvnemisest tulenevalt kohustust last üleval pidada, sealhulgas tema eest hoolitseda, panustada lapse heaolusse ja arengusse. Üldjuhul peavad alaealist last pidama üleval mõlemad vanemad võrdsetes osadesja seda kuni lapse täisealiseks saamiseni. Juhul kui vanemad last ühiselt ei kasvata, näiteks kui lahkumineku järel üks vanem ei ela enam lapsega koos ja lapse igapäevaellu aktiivselt ei panusta, siis tuleb tal oma kohustust täita lapsele elatise maksmise näol. Vanemate kohustus last üleval pidada tuleb perekonnaseadusest ning selles sätestatud reeglitele tuginedes saavad vanemad elatise maksmise tingimustes kokku leppida. Kui vanemad elatise maksmise osas kokkuleppele ei jõua, on võimalik hagiavaldusega lapsele elatise väljamõistmiseks pöörduda kohtusse. Nimetatud avalduses on taotlejaks laps, kelle nimel esitab dokumendid tema esindaja ehk üldjuhul on teine vanem.

Last kasvatav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vahel elab laps ka mõlema vanema juures (nn vahelduv kodu või jagatud vanemlus), seega kannavad lapse koduga seotud kulusid mõlemad vanemad. Teisalt ei tähenda see vahelduv elukoht alati seda, et elatist ei pea maksma. Oluline on jälgida lapse jaoks tehtavate kulutuste proportsionaalsust. Loe rohkem elatise suuruse ja selle arvutamise kohta justiitsministeeriumikodulehelt.

Elatisabi
Elatisabi on riigi poolt lapsele makstav hüvitis olukorras, kus vanem või vanemad ei täida üldse või ei tee seda seaduses sätestaud ulatuses, lapse ülalpidamiskohustust. Elatisabi eesmärk on tagada lapsele ülalpidamine siis, kui kohustatud isik (nt lapsest lahus elav lapsevanem) ei täida ülalpidamiskohustust kohtu- või täitemenetluse ajal. See tähendab, et elatisabi saab taotleda vaid olukorras kui elatisnõudega on pöördutud kohtusse, kuid kohtuotsust ei ole veel tehtud või kui kohtuotsusega elatist maksma kohustatud vanem seda ei tee. Elatisabi saamiseks peab olema kohus väljastanud lapse kasuks vastava kohtumääruse. Loe rohkem elatisabi kohta sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Lihtsaim viis elatisabi taotleda on riigiportaalis või edastades digitaalselt allkirjastatud taotluse e-posti teel aadressile [email protected].
Elatisabi on õigustatud saama nii alaealine kui ka kuni 21-aastane laps tingimusel, et ta õpib. Alaealise lapse eest esitab avalduse lapse seaduslik esindaja. Täisealine laps esitab avalduse ise. Laps ei ole õigustatud elatisabi saama, kui vanema asemel täidab ülalpidamiskohustust perekonnaseaduse § 106 alusel teine isik.

Lapse täisealiseks saamisel jätkub vanemate ülalpidamiskohustus lapse osas juhul kui laps õpib ehk on omandamas põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes. See kohustus kehtib kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, välja arvatud juhul, kui laps ei ole töövõimeline. Lisaks muutub see, et täisealine laps esindab ennast ise, seda ei tee enam tema vanem. Ehk, näiteks riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustega peaks suhtlema ning avaldusi ja dokumente esitama täisealine ise.